Kuidas lehma pidada?
Uue pidamisviisi pooldajad väitsid, et avatavate kardinatega vabalaut on nagu katusega karjamaa, kus lehmadel on aasta ringi stabiilne sööt ees, laudaõhk värske, võrreldes lõaspidamisega palju paremad liikumistingimused, parem söögiisu ning selle tulemusena kõrgem piimatoodang.
Uue pidamisviisi vastased tõid välja, et laudad on liiga suured, lehma heaolu pole kaitstud, valitseb stress, tekivad kopsu- ja udarapõletik jm haigused. Lisaks kimbutavad piiratud ruumis jalahädad. Ja kuidas üldse kannatab loomasõbra hing seda kurba pilti, et lehm näeb rohelist rohtu vaid läbi laudaakna?
Ometi jättis EL, kui võttis vastu heaolumeetmed sigadele ja kanadele, lehmade osa vabaks. Sellest järeldub, et üle kogu Euroopa pole päris kindlat seisukohta, mis on õige lahendus.
Maamajanduses ära toodud tippkarjad näitavad, et parimad toodangud on saavutatud enamasti uutes vabapidamislautades ning vastsed top’i pääsenud on saavutanud tõusu uuele pidamisviisile ülemineku tõttu.
Kui aastaid tagasi täiesti keskmise toodanguga lehmad kevadel koplisse lasti, ka siis kulus neil uue söödaga kohanemiseks vähemalt kaks nädalat, tuli teha siirdesöötmist ja passida peale, et lehm karjamaatetaania tõttu pikali ei jääks. Praeguste kõrgtoodanguliste lehmade seedimine on aga nii tundlik, et selline järsk söödamuutus võiks lõppeda traagiliselt.
Järjest enam on hakatud rääkima ka kuumastressist, mille eest lehm on paremini kaitstud laudas.
Ilmselt pole suur külmlaut koos hädapäraselt soojustatud lüpsiplatsiga hea lahendus. Kuid selline pidamine, millest kirjutasime mõne nädala eest Maalehes – et vanamemm peab lehmi Valga linnas kuuris sõnnikuhunniku otsas –, pole kindlasti parem.
