Kuidas maod kuulevad?

Kas rästik kuuleb oma sisinat? Aga lõgismadu sabalõginat? TÜ teadusportaal Novaator uuris asja.

Imetajad kuulevad hästi. Heli jõuab nende väliskõrvast mööda kuulmekäiku trummikileni, paneb liikuma keskkõrva kuulmeluukesed ning jõuab lõpuks sisekõrva. Nii muudetakse helilaine ajusse liikuvateks närviimpulssideks.

Madudel pole väliskõrva, sellest hoolimata pole nad kurdid. Seda on tõestanud roomajate käitumise uurimine.

Madude sisekõrv on ühenduses lõualuuga, mis puutub roomamise ajal kokku maapinnaga. Saakloomade ning vaenlaste liikumine paneb maapinna võnkuma ning need vibratsioonid kanduvad mao lõualuu ning sisekõrva kaudu ajusse. Siiski jäi selgusetuks, kas ning kuidas kuulevad maod õhus liikuvaid helisid.

Taanis Århusi ülikoolis töötav Christian Christensen uuris lähemalt kuningpüütoneid. Madusid ei saa õpetada reageerima kindlatele helidele nagu näiteks laborihiiri. Selle asemel paigutas Christensen püütonitele pähe elektroodid, mille abil sai jälgida, kuidas roomajate sisekõrva neuronid ajuga suhtlevad.

Teadlane riputas püütonipuuride kohale kõlarid ning mängis katsealustele erinevaid helisid. Samal ajal mõõtis ta roomajate ajuaktiivsust.

Väliselt ei lasknud maod end häirida, kuid nende ajutegevus reetis, et nad tajusid helisid. Närviimpulsid olid kõige tugevamad siis, kui kõlaritest kostuv heli jäi sagedustele 80-160 hertsi.

Inimese jaoks kõlavad sellised hääled nagu madalad tšellonoodid. Kuningpüütoni jaoks oli ilmselgelt tegemist tavatu heliga, mis ei pannud maapinda liikuma, vaid levis ainult õhu kaudu.

Kui teadlane asetas madudel koljule erilise sensori, avastas ta, et ka õhus liikuvad helilained panevad roomaja kolju õrnalt vibreerima. Sel kombel kuningpüüton hääli tajuski.

Erinevaid maoliike on üle kolme tuhande ning neil võib leiduda veel teisigi kuulmisviise. Näiteks ülihästi maapinna võnkeid tajuvad liigid võivad õhu kaudu levivaid helisid tunnetada kehvemini.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Experimental Biology.