Peale selle on olemas mitmelehtriline püünis, mida Eesti Maaülikooli õppejõu Kaljo Vool-ma sõnul kasutatakse Põhja-Ameerikas, aga näiteks ka Poolas ja Leedus. Neid kasutatakse ka Venemaal, kust nüüdne näidiski pärit oli.

Kaljo Voolma näitas õppepäeval ühest lehtrist, kahest ristpaneelist ja kogumisanumast (sel näidisel kogumiskott) koosnevat lehter-paneelpüünist, mida toodeti Eestis ja mis oli siinsetes metskondades laialt kasutusel.

Väikeste erinevustega on kolme püünisetüübi siht sama – meelitada üraskid nendele meeldiva lõhnaga kokku metsaosades, kus nende levik kipub olema massiline.

Praegu käigus olevad püünised on üles seatud kevadel. Metsaomanik Leili Mihkelson ütles, et vahetas hiljuti püünises feromooni ja juba on käinud ka püünist teise lendluse üraskitest tühjendamas.

Leili Mihkelson rääkis, et pärast püünise tühjendamist vaatab ta oma “saagi” üle, et juhuslikult püünisesse sattunud metsaputukad lahti lasta. Metsateadlaste sõnul satub nn kasulikke putukaid püünistesse
sagedamini just suve teisel
poolel.

Eriti siis, kui metsaomanik on laisk ja pikalt püünise tühjendamata jätab.



KOMMENTAAR

RÜNNO VIIR

metsakonsulent

Üraskikahjustused ei teki üleöö, vaid võivad järgneda juurepessukahjustusele, tuulemurrule või tuuleheitele (valesti planeeritud raie) või paljunevad nad õigel ajal välja vedamata metsamaterjalil, kust levivad edasi.

Üraskitel on kaks lendlust, kevadel kasepungade puhkemise aegu ja juuni lõpus – juuli alguses.

Tähtis on meeles pidada ka, et üraskikahjustusest oma metsas tuleb metsaomanikul metsateatisega teavitada keskkonnaametit.

Kahjustatuks loetakse mets, kui puistus on surevaid või tüvekahjuritega värskelt asustatud puid rohkem kui 5% puude üldarvust või kui enam kui viiendikul puudest on rohkem kui 25% okastest või lehtedest putukate söödud.