Kuidas metsast metsa tehakse
Türil elav Raivo Karpender (44) on üks neist, kes ostis 1990ndate möllus läbiraiutud metsamaa. Järva- ja Viljandimaa piiril Villevere külas asuv 14,2ha metsatükk kuulus kord firmale Maa ja Talu - suured kuusekännud lasevad oletada, milline noos siit on saadud.
Pärast raiet müüs Maa ja Talu maatüki metsamaid üles ostvatele soomlastele, kes selle omakorda müüki panid - see oli vaid võssakasvanud lagas raiesmik ning vanale karjamaale kasvanud, murdunud puudest ja rägast umbes lepik, mida keegi iial hooldanud pole.
Raivo Karpender ei öelnud väga täpselt, miks ta selle pealtnäha nuhtluse ära ostis. Oletada võiks, et ta oskas ette kujutada vaatepilti, mis avaneb umbes 4 ha suuruses osas, mille ta koos isaga on jõudnud võsast välja raiuda.
Isevärki lisavarjundi annab aga asjale see, et Raivo Karpender on tegelikult meremees, laeva tüürimees. "Merel metsavahiks," muigab ta ise ja räägib, et praegune töö Soomes puksiirlaeval on keerulisem kui kaugsõidulaeval keset
ookeani.
Midagi on sündimas
Mets siin Villeveres pole mingi valmis asi, aga on see-eest ühest otsast juba lootusrikas. Suured võsavirnad on veel viitamas siin olnud rägastikule, kus, nagu metsaomanik ütleb, esialgu vaid mööda loomaradu liikuma pääses.
Loomistöö käib niimoodi, et kõigepealt raiuvad mehed võsa välja, rassivad toomingates. Siis hakkavad ennast "premeerima" ehk juba liigutada lubavas avaruses vaatama, mida puudest kasvama jätta, mida ära võtta.
Raivo Karpenderil on vaata et iga kasvama jäetud puu kohta lugu, miks just see sinna jäi. Tammed ja saared jäävad nagunii, sest talle "lihtsalt meeldivad tammed ja saared". Jäävad pihlakad, kõik sarapuud, mis "ju ei sega kedagi". Siin on veel ka halli leppa, sangleppa, põdra kooritud ja koorimata kuuski.
Taludeaegses vanas liivavõtukohas, mis oma küngastega maastikus ootamatut elevust tekitab, on kasvama ja kosuma jäetud ka kiduramad kuused. "Vaatan kõigepealt, mis neist saab, siis otsustan," ütleb Karpender, tunnistades, et ootamatud künkad olid üheks põhjuseks, miks maatükk talle meeldima hakkas.
Tee äärde jäävad harvendatud lepad, keset puistut on mõni vana ront, et lindudel oleks, kus istuda.
Pärast noosivõtjaid on siia tegelikult jõudnud veel mitu häda, nagu juurepess ja üraskid. "Ei võta veel neid maha, äkki peavad vastu," käib Raivo Karpender ümber üraskite mullusest teisest põlvkonnast kahjustatud kuuskede, mille okkad ei ole kollased.
Pessiohu tõttu laseb ta teisal rahus lepikul kasvada - veel paarkümmend aastat, ja kui siis lepad maha võtta, on selleks ajaks ka pess kadunud.
Võsast lagedaks tehtud maale kavatseb ta istutada ka uut metsa. Just potitaimedena, mis on pikema istutusajaga ja sobivad meremehele, kellele keset kibedat istutusaega võib tulla käsk merele minna.
"Kindlasti panen siia istutatud taimedele tikud juurde. Muidu ei taha jännata - siinsel mineraalpinnasel tuleb rohi kohe peale," räägib meremees. Ta ütleb, et tahaks küll omaistutatud latimetsa kord ka ära näha.
Samas rõhutab ta, et on metsamaid ostnud tütardele ja pojale mõeldes.
Meremees metsas
"Kui ma paari aasta eest hakkasin metsaga tegelema, ei tundnud puuliikegi," tunnistab Raivo Karpender. Nüüdseks on ta kõvasti õppinud, nõu küsinud ja raamatuid lugenud. Metsakaugel inimesel on tema sõnul see pluss, et pole valehäbi küsida, kui ise ei tea. Siis näitab ta meile hoopis mägraurgusid ja jutustab, kuidas Rootsis tammesid kuuskedega kõrvuti süsteemi järgi kasvatatakse. Aeg-ajalt teeb ta meile vihjeid, et kui me ei usu, et Villevere metsast asja saab, siis teises metsas, Allikasoppil võib-olla hakkame uskuma.
Raivo Karpender tahtis lapsena metsavahiks saada. Sai hoopis meremeheks. Aga mets pakub nüüd merele vaheldust. "Mulle meeldib midagi teha. Kui olen sunnitud lihtsalt puhkama, siis olen juba teisel päeval täiesti läbi. Varem tegutsesin aias, nüüd rohkem metsas."
Lihtsalt friik
Isa ennustab, et Villevere mets saab korda ehk kümne aastaga, poeg pakub, et ehk õnnestub viiega. Kui ronime sõna otseses mõttes üle tüvede ja kändude maatüki selles osas, kus metsastunud vana karjamaa, tuleb jutuks, et just see on tänapäeva tüüpiline eramets. Metsamajandamiskava ja patoloog lubavad ära raiuda 1500 tihumeetrit ja umbes 1000 sellest on leppa.
Karpender muide ei vea küttepuid nottidena koju, vaid saeb-lõhub need halgudeks otse vanal raiesmikul. Siis paneb autole käru taha ning alati, kui metsa asja on, veab sealt ka küttepuid ära.
"Väga raske on seletada, miks võtad ette metsa nii ebamajanduslikult majandada, et paned sellesse hoopis rohkem kui saad. Seda ei saagi sõnadega seletada," ütleb Raivo Karpender, kes nimetab ennast metsafriigiks.
Ta viib meid Allikasoppile, pere teisele metsatükile, mis asub Türile lähemal. "Siin metsas olen ma kolm aastat nii-öelda elanud," ütleb Karpender.
Peale Villevere külas asuva metsa ja 9,2 ha Allikasoppi on tal lastele mõeldes ostetud veel üks maatükk Tallinna lähedal.
Allikasoppi oli kunagi samasugune läbiraiutud rägastik kui mullu ostetud Villevere. Nüüd lööb see pahviks isegi meremehe metsa vaatama tulnud Vändra metsaomaniku Leili Mihkelsoni, kellega koos ahhetame.
Raivo Karpender on siin istutanud 3,6 pluss 3,6 ha metsaalale kuused ja männid, järgides täpselt kasvukoha iseärasusi - kord kuusesiilud, kord männilaigud jne.
Ajab ahhetama
Ahhetama ei pane mitte istutamine, vaid see, et eranditult iga istutatud taim - 7,3 hektaril üle 12 000 - on kaitstud tüvekaitsmega ja suures osas ka ladvavõrguga, kusjuures iga taime kõrval on tikk.
Peale selle on tüvekaitsed kõikidel tammedel ja ladvakaitsed või väike võrkaed ümber looduslikel mändidel. Tüvekaitseid näeb ka teistel puudel, näiteks kadakalgi.
"Tüvekaitsel on mitu plussi," räägib mees. Esiteks hakkab taim sellega hästi silma, teiseks kaitseb taimetüve ka siis, kui käib võsalõikus.
Tagatipuks peletab Raivo Karpender nende taimede kallalt ulukeid repellendiga Plantskydd, pritsides mände kaks korda aastas.
Kõige parem pritsimisaeg on tema sõnul siis, kui lumi on maha tulnud. Pruun vedelik on lume peal hästi näha ja on selge, kust läheb pritsimise piir.
Kui taimede vahel käime, tegeleb Raivo Karpender kahe asjaga - tallab maha kellegi looma otse taimede alla tekitatud kuhilaid ja kohendab tüvekaitsmeid taimedel, mis kaitse tõttu on viltu paindunud. Seda kohendamist teeb ta igal kevadel.
Nii teab ta siin vist igat taime, selle kasvujärge ja taimede kasvurekordeid. Tal on siin oma Rootsi metsaosa - üksikutest Rootsist toodud taimedest, ja üks albinootiline kuusetaim, mille esialgu lumivalged võrsed alles hiljem roheliseks muutuvad.
Allikasoppi metsast läbi viiv tee, just sissesõit, on ääristatud peamiselt kuuskedest tulevikualleega.
"Oled hull," on Raivo Karpenderile Allikasoppil vist sageli öeldud.
Ta ise selgitab, et ajal kus ulukid noorel metsal lihtsalt kasvada ei lase, pole teistmoodi võimalik. Ta ei salga, et kulud on olnud võrdlemisi suured. Aga kes selle jutu ajal talle otsa vaatab, saab aru, et kahetsemist siin ei ole.
Leili Mihkelson tuletab meelde, kuidas Raivo Karpender talle kord rääkis põhjustest, miks temast alles nüüd metsaomanik on saanud. Varem takistas meest erametsanduse halb maine.
Karpender tunnistab, et ei tahtnud metsaärikatega ühte paati minna.
See on nüüd möödas. Ta veedab suure osa oma ajast, mil mandril on, metsas, ja imestab vaid selle üle, kui harva ta seal oma erametsaomanikest naabreid näeb.
Kui jätame head aega, arutab Leili Mihkelson, et tegelikult on Raivo Karpenderi see mets nagu õppeklass - juhuks kui teised metsaomanikud tahaks näha noore metsa kaitsmise võimalusi, ja kuulda tema kogemusi.
