Kullenga kaskede järglased on nüüd jõudnud seemikuikka
Meie metsanduse ajaloos on kasel olnud paremaid ja halvemaid aegu. 1970. aastail, kui moepuu oli kuusk, peeti kaske metsa umbrohuks, mis tuli hooldusraietel välja raiuda.
Eesti taasiseseisvumise järel leiti, et lehtpuupuistuid tuleks siiski senisest rohkem kasvatada. Jõudsalt arenev metsatööstus vajas kvaliteetset kasepalki ja ka paberipuidu järele oli suur nõudlus. Hinnad kasvasid kiiresti.
Metsa nn umbrohust sai lühikese ajaga majanduslikult tähtis puuliik. Kohe tekkisid aga ka küsimused: kuidas oleks võimalik lühendada kase raieringi ja saada suuremat tooki*; mida saaks teha puidu kvaliteedi parandamiseks.
Nendele küsimustele aitavad vastuseid leida metsaselektsioon ja -aretustöö.
Soomlased jagavad kogemust
Arukase aretustöö vallas on pikaajalisi häid kogemusi soomlastel, kes on 1960. aastatest peale katsetanud eri aretusmeetodeid. 1972 rajati seal esimene kilehoones asuv arukaseseemla.
Soome metsateadlaste hinnangul on arukask aretusmaterjalina tänuväärne — väga heas (s.o sobivalt soojas ja süsihappegaasirikkas) keskkonnas õitseb ohtralt ning annab suurt saaki, viljakandvust alustab noorelt, kasvab kiiresti ka järglaskatsetes. Nii on võimalik kiiremini kui teiste metsapuude puhul välja valida puidutootlikkuse ja tüveomaduste poolest sobivamaid kloone ja perekondi.
Katmikseemlas toimub tolmlemine kontrollitud keskkonnas. Seal õitsevad kased 1–2 nädalat varem kui looduses ja ka seeme valmib varem.
Seemlasse istutatud poogendeid ei lasta kõrgeks kasvada, mistõttu on seemne korjamine lihtsam kui vabalt kasvavate puude korral.
Probleemiks võivad osutuda haigused ja kahjurid, kellele katmikseemla soe ja niiske keskkond meeldib. Soomlased on otsinud ja leidnud võimalusi neid ohte ennetada ning pole olnud kitsid oma kogemusi tutvustama. Nende juhendamisel on rajatud kase katmikseemla isegi Hiinasse.
Eestis on suhtutud kase kultiveerimisse kõhklevalt. Vanade metsameeste seisukoht oli, et kask kasvab ise.
Kasekultuure on aga rajatud põlevkivikarjääridesse ja tuhamägedele, tulemuseks nending, et kask ongi põlevkivikarjääride rekultiveerimiseks sobivaim puuliik.
Tasapisi on kasvanud ka metsaomanike huvi kase heakasvulise ja terve istutusmaterjali järele. Seda huvi suurendas ELi raha toel aastatel 2005–2006 käivitatud põllumaade metsastamise programm.
Meil käib asi tasapisi
Arukase uurimine ja aretustöö on meil olnud aga tagasihoidlik. 1974. aastal valiti Viljandimaal välja esimesed arukase plusspuud, kuid edasi selle teemaga ei tegeldud.
Töö jätkus pärast taasiseseisvumist loodud metsaaretuskeskuses (tegutses 1996. aastani, kui asutati metsakaitse- ja metsauuenduskeskus), kui asuti juurde valima uusi plusspuid, et oleks, mille hulgast saada aretustööks parimaid kloone. Peeti plaane rajada kaseseemla ja prooviti kätt arukase pookimisega, mis erilist tulemust siiski ei andnud.
Esimene kase avamaaseemla rajati 2001. aastal Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel Tartu Puukooli, teine 2005. aastal RMK Kullenga puukooli. Kuna pookimisest midagi head välja ei tulnud, telliti edaspidi kloonide paljundamine mikropaljundusmeetodi abil.
Kuna arukase avamaaseemlad saaki ei andnud, leiti, et kvaliteetsete seemnete saamiseks oleks siiski vaja rajada hoopis katmik-alaseemla, kus saab keskkonnatingimusi paremini kontrollida.
Esimene katmikseemla
2007. aastal rajati Keskkonnainvesteeringute Keskuse raha toel RMK Kullenga puukooli 1000 m² suurune arukase katmikseemla. Arvestati soomlaste kogemust, et selliselt pinnalt on võimalik saada saaki juba 2–3 aastat pärast rajamist ja et head saaki saab 5–7 aasta pärast. Hiljem kasvavad puud suureks ja seemnesaak väheneb.
Soomlased on seemlast saanud 1000 m² kohta keskmiselt 10–13 kg seemet aastas. Meie seemlasse istutati 75 poogendit 29 kloonist. Esimene väike saak koguti 2008. aastal, järgmine ja juba suurem 2009. aastal.
Kahjuks vajutas 2008. aasta novembris kiiresti maha sadanud lumi osa kilehoonest sisse ja 2009. aasta saak ei ole seega kontrollitud tolmlemisega, nagu loodeti, vaid vabatolmlemisega.
Kevadel on soovijail võimalik osta arukase vabatolmlemise teel saadud seemlaseemnest kasvatatud nii suletud juurekavaga kui paljasjuurseid seemikuid. Taimetootjad, kes seemlaseemet kasutavad, on täheldanud, et need taimed on kiirema ja ühtlasema kasvuga kui puistuseemnest kasvanud taimed.
Kõik seemlaseemnest kasvatatud taime head omadused kohe välja ei paista. Ta peamine tunnus on kasvukiirus, mille alusel kase plusspuud looduses välja valitigi: plusspuu pidi oma puistus asuvatest naaberpuuudest olema vähemalt 10% kõrgem.
Tähtis valikukriteerium oli veel tüvekuju, mistõttu plusspuude järglased peaks olema sirgetüvelised. Tähelepanu pöörati ka okste arvule, pikkusele ja läbimõõdule ning okste hargnemisnurgale tüve suhtes, samuti sellele, kui vastupidav on puu keskkonnatingimustele.
Plusspuude järglased peaksid seega olema kitsavõralised, neid mahub pinnaühikule rohkem.
Kiirem kasv ja sirgem tüvi
Aastase seemiku puhul on raske hinnata puu kasvukiirust, aga kui neid taimlas vaadata, torkab taimede ühtlasem kasv kohe silma.
Kuna tegu on kase esimese seemlaseemnesaagiga, ei ole veel võimalik hinnata seemlas kasvavate kloonide headust. See on nüüd metsateadlaste töö selgitada järglaskatsetega iga plusspuu järglaste headus, sealhulgas puidu tehnilised omadused.
Vaid järglaskatsed saavad kinnitada, et puu kiirem kasv sõltub peale kasvukohatingimuste ka puu geneetilistest omadustest. Soome metsateadlaste andmeil võib aretustööga saavutada, et seemlast pärit kasest saab tüvepuitu 20–30% rohkem kui puistuseemnest kasvatatud kasest ja see puit on ka kvaliteetsem.
* Took — metsa ülestöötamisel saadava puidu hulk pinnaühikult
