Looduses toituvad pardid ja luiged peamiselt selgrootust vee-elustikust, putukatest ja taimestikust. Kunstlik toit põhjustab alatoitumust. Selle all ma ei mõtle, et linnud oleksid näljas, vaid inimese poolt neile pakutavas toidus napib neile vajalikke toitained, mida nad saavad looduslikust toidust.

Sellise kunstliku dieedi puhul kujunevad pikema aja jooksul välja metaboolsed haigused ja väärarengud. Neid on mitmeid, kuid üks illustratiivsemaid metaboolseid haigusi veelindudel on "inglitiivad" (angel wings), mida iseloomustab tiiva otsa viimasest liigesest väändumine kehast eemale ehk siis lindudele tekivad ingli tiibu meenutavad moodustised. Otseloomulikult pole need linnud lennuvõimelised. See haigus on seotud just kõrge kalorsusega toidu puhul nt teravilja ja nende põhised söödad.

Kindlasti tahaks siinkohal ka ära öelda, et kevad-suvine pardipoegade söötmine on isegi rohkem taunitav, kuna kasvavatel organismidel on vaja mitmekülgset toitu ja kui nad ei saa seda, kujuneb välja metaboolne luude haigus (metabolic bone disease). Selle tulemusena kujunevad välja lindude luude ja liigeste deformatsioonid, mille tulemusena pole lind võimeline oma keskkonnas toime tulema. See haigus on levinud kõigil loomadel, kelle toitumine on vale.

Linde toites koguneb väiksele territooriumile rohkem linde, kui see ala suudab toetada. Üleasustatud keskonnas ja piiratud toidukoguste puhul tekib liikide ja isendite vahel agressioon, mille tulemusena hakkavad tugevamad linnud nõrgemaid linde füüsiliselt väärkohtlema ning tulemuseks on vigastused linnul, mis enamasti lõpevad linnu surmaga. Lisaks saavad toitu ainult tugevamad isendid, nõrgemad surevad nälga.

Sammuti tunnevad linnud, nagu ka inimesed, stressi. Eriti kriitiliseks muutub olukord külmade ilmade saabumisega, kui linnud vajavad enam energiat. Jää tulekuga kaob ligipääs lahtisele veele. Linnud, nagu ka inimesed, vajavad iga päev kindla koguse vett, mille puudumisel tekib veetustumine, mis tapab linnud kiiremini kui nälg. Kui linde toita kuiva toiduga ajal, mil neil ei ole võimalust juua, on see linnu surma kiirendamine.

Stress, üleasustatud territoorium, ebasobilik toit, külm vesi ja madalad temperatuurid nõrgestavad linnu vastupanuvõimet, mille tulemusena tõuseb risk haigestuda mitmetesse infektsioonhaigustesse, näiteks lindude koolera, partide katk, lindude botulism jne, mis võivad kiirelt levida vee kaudu ja kiirelt põhjustada suurt suremust lindude seas. Saatuslikuks võib saada ainult ühe haige isendi tulek sellesse tihedalt asustatud alale.

Milline oleks hea lahendus probleemile? Kahjuks pean tunnistama, et siiani pole häid lahendusi, mis oleks meelepärane inimesele ja tervislik linnule, leitud. Mujal maailmas on kohalikud omavalitsused, kus see probleem on väga terav olnud, keelustanud veelindude toitmise.

Asja saab paremaks muuta tõstes inimeste teadlikkust lindude lisasöötmise kahjulikkuse kohta. Linde ei tohiks toita aastaringselt, eriti ajal, kui on saadaval looduslik toit ning hilisuvel, sügisel ja talve algul, kui toimub lindude ränne. Järgides seda, lahkub suurem osa linde lõuna poole, kus neil on looduslikku toitaineterikast toitu küllalt ja soodsad tingimused talvitumiseks.

Seega veelindude endi heaolu silmas pidades, peaks vältima üldse toitmise alustamist, eriti veel Eesti kliimas, kus talved võivad siia talvituma jäävatele lindudele kiskuda väga ebasoodsaks.

Koduaia lindude toitmist võiks alustada siis,  kui külmakraade on olnud paar nädalat. Kindlasti tuleb sellisel juhul toita järjepidevalt kuni kevade saabumiseni.