Künniselts tahab taastada järjepidevuse
Nii kirjutas gümnaasi õpetaja Carl Robert Jakobson St. Peeterburgis lehekuul 1869.
Need meie esimese laulupeoga samal aastal üles tähendatud sõnad peavad paika praegugi. Nagu suurem osa muudestki tarkustest, mis Jakobsoni raamatus “Teadus ja Seadus põllul” kirjas seisavad. Jakobsoni 140 aastat tagasi kirja pandud tarkusesõnad on ka järgneva jutu pidepunktid.
“Mõtle enne ja siis hakka peale!” – see peaks iga põllumehe esimene käsk olema.
Ega muidu antaks praegugi künnivõistlustel algusvao kündmiseks 20 minutit aega: kui see on sirge ja jookseb hästi, on väga suur töö põllu õnnestumiseks juba tehtud. Kui see läheb kehvemini, tuleb asi järgmiste käikudega heastada.
“Algusvagu ei läinud seekord hästi ja nikerdasin pärast tükk aega selle kordategemisel,” tunnistab mitmekordne Eesti meister, tänavu kolmandaks jäänud Raido Kunila. “Ükskord märkasin, et mul juba nii palju aega läinud – siis lükkasin kolmanda käigu
sisse.”
Sama täpne töö on teha korralik lõpuvagu. Selleks et kõik, ka lõpuvao-eelsed künniviilud ühekõrgused ja -laiused saaks, tuleb juba poole põllu peal mõõtma ja rehkendama hakata. Seda need mehed mõõdulintidega jooksevadki, nagu künnivõistlustel alati näha saab.
Muidugi, elu õppetus on sagedasti enam väärt, kui raamatu õppetus, aga kellel mõlemad on, sellel on ka kahevõrra rammu.
Eesti künnivõistlustel katsuvad jõudu künnimeistrid ja põllumajanduskoolide õpilased, keda hinnatakse eraldi. Meistrid künnavad esimesel päeval kõrt ja teisel rohumaad. Teiste klasside võistlejail on ainult kõrrekünd.
Meistrite klass teeb ilusat tööd. Vaod on sirged, viilud ühtlased ja selgelt näha.
Kõige parema tulemuse saab seekord muidu igavese kolmanda tiitlit kandnud Kehtna mees Kaspar Järvala.
Kasparil on ühe šotlase vanarauahunnikust korjatud ja Tatoli meeste abiga korda tehtud traktor Fiat 780 ning teisest šotlasest treener. Mõlema mehe nimed on ta maalinud ka traktori peale. Traktori kinkis kunagine tööandja Neil M. Godsman, treener on viiekordne Šoti künnimeister Ian Daniels.
Iseäranis sel mehel, kes noores põlves teaduse õppetust on saanud, on oopis tõised ja teravamad silmad kui tõisel.
Koolipoisse on kündmas 20. Esindatud on Järvamaa kutsehariduskeskus, Põltsamaa ametikool, Olustvere teenindus- ja maamajanduskool ning Kehtna majandus- ja tehnoloogiakool.
Esimest korda osalesid noorkündjad viie aasta eest Väätsal, ja nagu kinnitab künniseltsi juht Arvi Tammel, pani koolide osavõtt võistlusele, mis vahepeal pisut varjusurmas oli, elu sisse.
Noormeestest võidab Järvamaa kutsehariduskeskuse õpilane Marko Arras, kes sai esikoha ka kevadel noortalunike võistlusel. Mullu oli ta kolmas ja üle-eelmisel aastal neljas, nii on võit igati ootuspärane. Noorteklassi võitja saab õiguse järgmisel aastal võistelda meistrite klassis. Tänavu jõudis meistrite põllule sel viisil Priit Puuorg.
Nende rahvaste koolide tunnikorra peal, kelle juures põllutöö praegu kõige ülema järje peal seisab, leitakse ikka “põlluasjandust” ülespandud olevat.
Lisaks Eesti poistele on kohal ka Saksa, Luksemburgi ja Läti noorkündjad. Sakslased osalevad teist korda, põllutöökoolidel on Saksamaaga head suhted ja nii nad siia võistlema tulidki. Lätlaste ja Luksemburgi noormeeste kohalesõit sündis aga ühe kutsehariduskonverentsi kohvilauajutust.
Väliskülalistest saab parima koha Läti noormees Didzis Liepins Priekuli ametikoolist, olles 13. Tema vanematel on 60 lehmaga talu ja maad, kus poiss kündmise juba väikesest peast selgeks sai, 300 hektarit.
Saksa poiste töö on rahuldav. Luksemburgi noormeeste künnivaod suuremad asjad pole, sest poiste eriala on viinamarjakasvatus ja veinivalmistamine. Kündmist neile ei õpetatagi.
Ader peab ennast kergelt seada laskma, et kündja tahtmise järel kas madalaid ehk sügavaid, kitsaid ehk laiu vagusid võiks künda ja et soovitud vagude sügavus ja laius ikka ühesugusel joonel edasi läheks. Ta peab mullapinda otsekohe allapoole järsku läbilõikama ja peab ühe puhta ja selge vau järele jätma... Pööraks ta tema aga poolikult ümber, siis jääks üks osa umbrohtusid kinni katmata.
Nõuded on samad ka täna ja võistluste kohtunikud hindavad just seda: läbilõikamise terviklikkus, põllu korrektsus, umbrohu ja prahi puudumine, künniviilude ühtsus ja sarnasus, vagude sirgus...
“Vagu peab nii sirge olema, et püssikuuli võiks läbi lasta,” märgib kohtunik Jüri Kreintaal vao otsa kükitades ja sealt silmaga sihtides.
Kohtunike tööd juhendab Jaak Nõmmsalu. Nood käivad kolme kaupa grupis ning hindavad põllulappe kahelt poolt. Siis annab iga grupp oma punktid sekretariaati ja nii lõpptulemus kokku pannaksegi. Ühe põllu eest võib tavaadraga kündes saada maksimaalselt 260 punkti. Tänavune rekord oli 207.
Talupoeg ei ole üks rikas mees, ja temal ei ole ka lootust seda lühikese aja sees saada.
Sellega on põhjendatud, et meistriklassis võistleb juba aastaid vaid 5–6 meest. Võistluskünd on tehnikasport nagu vormelgi ning seega kallis lõbu. Lisaks traktorile ja adrale on vaja ka treenerit.
“Ilma hea treenerita ei tee midagi,” räägib kauaaegne võistluste korraldaja Avo Hüdsi. “Inglismaalt või Soomest oleks saanud treeneri, aga polnud raha teda kinni maksta.”
Nii on Eesti võistluskünd praegu sellises seisus, et enamik osalejaid on ealt kas alla 20 või üle 40.
Muret tunnistab ka künniseltsi juhatuse liige Riho Kala. “Ilmselt on see künniseltsi teema. Kavatseme tublimad künnipoisid, kes on juba koolid lõpetanud, üles otsida ja nende tööandjatega kokku leppida, nii ehk saab võistlejaid juurde. Loodame, et järjepidevus ei katke.”
Miks osalete künnivõistlustel?
Dmitrijs Apanasevics, Läti, Priekuli põllumajandustehnikum
Õpin põllumajanduskoolis, kuna vanematel on farm – 30 veist ja 50 ha maad. Ma pole veel kindel, et just minust selle pärija saab. Eestisse künnivõistlusele sattusin direktori soovitusel. Farmindusega tegelevaid koole ei ole Lätis rohkem kui kaks, nendesse saab astuda pärast põhikooli lõppu. Siin anti meile kätte tehnika ja harjutada saime kaks päeva. Vähese harjutamise tõttu head kündi ei teinud. Esimene vagu läks kõveraks, tuli tükk aega siluda.
Joe Schweigen, Luksemburgi põllumajandustehnika kool
Õpin põllumajandust, kuna plaanin üle võtta oma kodufarmi. Meil on 75 ha põldu ja 60 lehma. Käin Luksemburgi ainsas põllumajanduskoolis, kus kündmist üldse ei õpetata. Künnivõistlusele sattusin oma kooli professori kaudu. Ise ma oma kündi eriti kõrgelt ei hinda, praktikat on vähe.
Ingmar Mäekivi, Kehtna MTK, liikurmasinate tehniku kursus
Olen juba talunik, plaanime koos vend Elariga (sai II koha, mina kolmanda) edasi arendada oma isatalu. Praegu otsime ja ostame vabu maid.
Künnivõistlusest võtsin osa iseenda arendamiseks ja õpetajate soovitusel. Künniga sajaprotsendiliselt rahul ei ole. Olnuks kergem, kui poleks vaja olnud naabri ligi 40 cm kõverat vagu sirgeks ajada.
Jorma Unger, Olustvere TMK, põllumajanduse I kursus
Minu isal on 300hektarine mahepõllundusega tegelev teraviljatalu. Mahepõllunduses on kündmine tähtsam kui tavalistes taludes, kuna mürke ei tohi kasutada. Arvan, et künd läks üsna hästi. Lõpuvagu sai liiga kõrge, muidu oleksin ehk auhinnakohale jõudnud. Praegu jäin neljandaks.
Tulemused
Noorkündjad
I koht Marko Arras, Järvamaa KHK
II koht Elari Mäekivi, Kehtna MTK
III koht Ingmar Mäekivi, Kehtna MTK
Tavaadraga kündmine
I koht Kaspar Järvala
II koht Heimar Vares
III koht Raido Kunila
Pöördadraga kündmine
1. Jüri Lai
Ilma Pireti ja iiri setteriteta künnivõistlusi ei peetagi
Juba aastaid rõõmustab künnivõistlustel osalejate silma atraktiivne punapäine daam kahe iiri setteriga. See on Piret Lai, pöördatrade künnimeistri Jüri Laia abikaasa ja vabaklassi mitmekordse võitja Kristjan Laia ema. Naine, kes ehib oma meeste traktorid lillevanikutega, annab neile talismaniks kaasa sinise elevandi, ergutab mehi põllu äärel ning teab ava- ja lõpuvaost kõvasti rohkem kui teised naised.
“Alates sellest, kui Jüri 7 aasta eest võistlema hakkas, olen temaga kogu aeg kaasas olnud,” meenutab Piret. “Ta oli Estonia osaühingus hea töömees ja ükskord juhid soovitasid, et ta võiks künnivõistlustel osaleda. Ütlesin talle kohe, et ei tule kõne allagi, et ei lähe.”
Piret tunnistab, et temal on põlluserval seistes suuremad pinged kui meestel traktoris. Kuigi tema töö on selleks ajaks juba tehtud. Tänavu näiteks ajas ta meestele sponsoreid välja.
Nii polnud Kristjanil mõne nädala eest veel traktorit. Kui Piret Tauresse Toomas Jürgeni poole pöördus, võttis Valtra müüja pisut mõtlemisaega ning ütles siis jah. Pärast jälgis kogu ettevalmistust, vaatas traktori üle ning andis poisile kombinesoonigi selga.
Tänavu astus kogu Laiade pere künniseltsi liikmeks. Selts oli tellinud märke ja meeneid, mida liikmetele ja toetajatele jagati. Kuigi liikmemaksu ei küsitud, arvab Piret, et kui juba selts ja liikmed, siis võiks olla ka väike liikmemaks. “Arvan, et 100 krooni aastas jõuaks ikka välja käia,” pakub ta summat.
Piret leiab, et ju see millekski ikka hea on, et naine põlluservas seisab ja meestele kaasa elab. Et kodu toetab ja tunneb huvi. Ja et naisi võiks künnivõistlustel üldse rohkem olla.
