Kuu mõjutab ilma ja inimesi
Päike kiirgab soojust ja valgust, ta on elu aluseks. Ka muutused eluta looduses sõltuvad suurel määral Päikesest, sest Maa liikumine on kõige otsesemalt seotud Päikese ja Maa vastastikuse külgetõmbejõuga. Sellest on tingitud aastaaegade vaheldumine ja pilt, mida me tähistaevas näeme. See mõju on ühesugune kõigile Maal asuvatele kehadele.
Muutused eluta looduses sõltuvad aga suurel määral ka Kuust. Tavainimeste teadmised Kuu liikumisest piirduvad üldiselt kuu faaside vaheldumisega. Teame ja oleme näinud, et mõni aeg pärast seda, kui kalendris on ära toodud noorkuu faas, ei ole meie kosmilist kaaslast nähagi. Alles päev või paar hiljem leiame Päikesest mitte eriti kaugel kitsa kuusirbi. Need on esimese veerandi, täiskuu ja viimase veerandi ehk sünoodilise tsükli faasid.
Inimene tahab teada kõike loodusest, iseendast ja maailmaruumist. Mõni teadmine selgub juhuslikult, mõni põhjalike uurimiste tulemusel. On ka selliseid teadmisi, milleni on jõutud aastatuhandete jooksul. Üks selliseid on küsimus Kuu mõjust maapealsele loodusele ja inimestele.
Kolme tsükli koosmõju
Ääretud ookeaniavarused võimaldavad Kuu ja Päikese gravitatsioonijõududel panna liikuma tohutuid veemasse. Jõudes rannikule, tekitavad need efektseid loodelisi nähtusi.
Loodelist jõudu võib defineerida kui kahe võrdse massiga keha vahel mõjuvat jõudu, mida tekitab kolmas, niinimetatud kosmiline keha.
Kuu ja Päikese aastase tsükli koosmõju vaadates võime kokku lugeda, mitu sünoodilist (ajavahemik ühest Kuu loomisest järgmiseni) tsüklit on aastas ja mil määral see erineb kalendriaastast, teisisõnu, leiame hälbe suuruse. Näiteks kaksteist sünoodilist tsüklit on (troopilisest) aastast üksteist päeva lühem.
Kui meile lähenevad tumehallid pilved, peame vaatama, kuidas saabuva vihma või muude sademete eest varjuda. Rahvatarkus ütleb, et mustad pilved muidu käivad, hallid pilved sajavad. Kui aga tahame mingit rahvarohket üritust korraldada, peame aegsasti abi otsima meteoroloogidelt. Nemad aga räägivad ilmaoludest lähema kolme päeva või veidi pikema aja jooksul, kuid järgmise poole aasta või pikema ajavahemiku kohta ei ole nendelgi kindlaid prognoose.
Veidigi pikemaajalisem prognoosimine on tänapäevalgi suur probleem. Saksa professor, geograaf ja klimatoloog Eduard Brückner esitas hüpoteesi kliima umbes 35aastase lühiperioodilise muutumise kohta ja esitas kliima lühiperioodilise muutumise teooria.
Nii elusale kui ka eluta loodusele avaldab olulist mõju 411,78465päevane lunaar-solaarne tsükkel. Kaheksa sellise tsükli pikkus on üheksa aastat. Tihe on seos ka 18, 27, 35 ja 44 aasta puhul. Veelgi tihedam on seos igal 53. ja 62. aastal. Pange tähele, nende seas on ka 35aastane tsükkel.
Kas 35aastane tsükkel on juhuslik kokkulangevus? Vaevalt. Millised kosmilised faktorid on olulised, et just 35aastast perioodilisust mõjutada, vaatame, mis selgus, lähtudes anomaalse ja sünoodilise Kuu ning aastase (solaarse) tsükli pikkusest (vastavalt 27,55, 29,53 ja 365,24 päeva).
Teadlased Beno Gutenberg ja Charles F. Richter kogusid andmeid 675 maavärina kohta ning astronoom Nikolai Kozõrev seostas neid maavärinaid loodeliste jõududega. Selgus, et Kuu ja Päikese tekitatud gravitatsioonijõud ning nendest järelduvad loodelised jõud on seotud maavärinate toimumisega.
Kliimamuutuste tsüklitest
Aga kas need jõud avalduvad ka kuidagi teisiti? Nii põllumehed kui astroloogid ja paljud teised inimesed on nendele küsimustele püüdnud vastust leida. Näiteks on Maria ja Matthias Thun uurinud aastakümneid Kuu mõju taimekasvatuses. Tuhanded katsed on näidanud, et siin on iva sees. Käesoleva artikli autor on püüdnud samalaadseid katseid korrata ja jõudnud veendumusele, et iva väärib otsimist, kuigi see otsimine on väga raske.
Millised faktorid võivad klimaatilisi kõikumisi esile kutsuda? Maavärinate uurimine on näidanud, et maasisese tõuke esilekutsumiseks on väga oluline päästikprotsessi mõju. Seejuures on matemaatilise modelleerimise korral vaja analüüsida kahe lunaarse tsükli – anomaalse ja sünoodilise tsükli koosmõju.
Kummagi tsükli ekstreemsetes faasides, perigees ja noorkuu/täiskuu ajal on Kuu tekitatud loodeline jõud maksimaalse suurusega. Seetõttu on ka Maa plokkidele – laamadele − mõjuv jõud maksimaalne. See kutsub esile laamade liikumisi üksteise suhtes ja vallandab maavärinaid.
Kahe lunaarse (anomaalse ja sünoodilise) tsükli koosmõju on oluline iga 9, 18 ja 53 aasta järel. Vaatame, kas leiame eeloleva, 2013. aasta alguse kohta temperatuuride osas ühiseid jooni varasematel aastatel, 2004., 1995. ja 1960. aastal kogutud andmetega.
Kõigil kolmel juhul oli jaanuari alguses temperatuur kõikuv. Mõnepäevase ajavahemiku jooksul toimus mitmekraadine temperatuuri tõus ja langus. Jaanuari lõpust ja veebruari keskelt hakkas temperatuuri muutumine toimuma ühtlasemalt. Aprilli lõpupäevil toimus temperatuuri tõus vaheldumisi järgneva langusega.
Nendel aastatel on ilmamuutustel nii ühiseid jooni kui ka erinevusi. Millisel määral ja kuidas hakkab muutuma ilm 2013. aasta alguses, võime näha õige varsti.
Viimase 75 aasta jooksul on tehtud uurimusi ilmastikunähtuste sõltuvuse kohta lunaarsetest tsüklitest, tavaliselt on seejuures piirdutud sünoodilise tsükliga, kõrvale on jäetud nt anomaalne tsükkel, nende kahe tsükli ning teiste tsüklite koosmõju. Hoopis paremaid tulemusi võime saada mitme tsükli koosmõju analüüsimisel.
