"Küüliku liha on väga tervislik ning aitab söögilauda rikastada. See on üheks peamiseks põhjuseks, miks ma selle kalli hobiga tegelen,” põhjendab Taaler, kes on juba aastaid paarikümne põhikarja küülikuga hobifarmi pidanud.

Tühised pole ka töövõimalus oma pere lastele ning küülikute toodetud kuldaväärt sõnnik, mida saab aiasaaduste kasvatamisel põllurammuna kasutada. Küüliku ja hobuse sõnnikut saab laotada taimi kahjustamata peenramaale ka värskelt (ilma kõdunemata).

Igaühele oma tõug

Diana Mägi pani koos abikaasa Janiga farmile aluse 2001. aastal, alustades kuue küülikuga, et proovida, kas see loomaliik neile üldse sobib. Varasem kogemus karusloomade kasvatamisel oli perekonnas olemas − Diana ema kasvatas rebaseid.

Kümne aasta jooksul on Foxy Rabbitsist läbi käinud 17 erinevat küülikutõugu. "Võib tunduda, et seda on palju, kuid tegelikult peab iga kasvataja leidma endale kõige omasema. Minule näiteks ei sobi üldse prantsuse päss. Kuna olen üsna temperamentse loomuga, siis nii uimane loom lihtsalt ei passi mulle,” naerab Mägi. Need tõud, keda aretada, tuleb kasvatajal katse-eksituse meetodil välja sõeluda.

Looma ja peremehe iseloomu sobivus on esmane tingimus, teisena tuleb määrata tootmissuund – liha või nahad või mõlemad. Otsust mõjutab kindlasti see, milliseid pidamistingimusi suudetakse hoolealustele pakkuda. Näiteks ei saa meie kliimas õues pidada angooraküülikuid.

Foxy Rabbitsis on praegu põhikarjas 36 lihaküülikut (uus-meremaa valge ja suur hele hõbeküülik värvuselt nii must kui punane-pruun), 51 liha-nahaküülikut (erineva värvusega reksid – tšintšilja, punasilmne valge, kolmevärviline, jaapani must ja sinine, sinine ja pruun soobel, gepard, must saarmas) ning lemmikloomadena 12 lõvilakk-kääbuspässküülikut.

Liia Taaler, kes peab uuest paaritushooajast alates kaheksa põhikarja küüliku ja paari oma lastele mõeldud lemmikloomaga hobifarmi, on samuti mitmete tõugude (hall hiidküülik, flandria hiidküülik, thyringer, sallander ja isabella) pidamise kaudu tänaseks uus-meremaa valgeni jõudnud.

"Thyringeri, sallanderi ja isabella tõugudega alustades oli keeruline see, et mul polnud paare, et saada puhtatõulisi järglasi. Seitse aastat tagasi tehtud valik oli riskantne, sest Eestis olid toona neist tõugudest olemas vaid üksikud loomad, kes kõik pärinesid samast farmist. Kuid kiindumus varjutas praktilise meele ning lohutuseks oli teadmine, et alternatiiviks on tõugude omavaheline ristamine. Ebaõnnestumise korral saanuks uue tõu valida,” selgitab Taaler oma valikuid.

Mõne aasta jooksul õnnestus tal oma loomadele siiski väärilised paarilised osta, nii Skandinaaviast kui Eestis sündinud järglaste hulgast, ja puhtatõulised pojad saada.

"Kahjuks pidin hiljuti langetama raske otsuse ning viima küülikute ja tõugude arvu miinimumini, vähemalt lähiaastateks, sest pere, töö ja aretusühingu juhtimine nõuavad oma osa," põhjendab ta uus-meremaa valge juurde pidamajäämist. Neid on Eestis järjest enam ja karja täienduseks leiab aretuslooma palju väiksema vaevaga.

Kuigi Foxy Rabbitsis uuendatakse põhikarja igal aastal oma farmi noorloomadega, soetatakse aeg-ajalt lisa ka väljastpoolt. Erinevat tõugu küülikuid, kes sobiksid tõuloomadeks, on praegu Eestis saadaval piisavalt, kuid mõnikord ei vasta nad kasvataja aretuseesmärkidele ning karja parandajat tuleb otsida naaberriikidest.

Vähelevinud tõugusid kasvatades tuleb kasutada uute loomade ostuks iga võimalust. Küllalt sageli tuuakse haruldasemat tõugu loomi just välisriikidest, sest Eesti on nii väike, et tõusiseselt on veresugulus kiire tekkima.

Suguluse vältimine on suuremaks probleemiks väikestes farmides, kus korraga kasvatatakse palju erinevaid tõuge ja värvusvariatsioone. Seal on isaste osakaal karjas suur. Farmis, kus peetakse ühte-kahte tõugu, pole sugulus loomade vahel reeglina probleem, sest isaseid on karjas vähem ja neid paari aasta tagant vahetades ei teki suguluspaarituse võimalust.

"Põlvnemisdokumentidesse süüvimist aga ei tohi kunagi unustada," tuletab aretusühingu juht Liia Taaler meelde. Küülikukasvatajad müüvad-vahetavad oma loomi usinalt, mistõttu isegi Soomest või Taanist looma ostes võib mõni esivanematest olla Eesti päritolu või on mõne importlooma esivanemad juba farmis esindatud.

"Ka aretus võib olla kirg!" põhjendab ta, miks tõsised kasvatajad aretusloomade ostuks tehtud kulusid ei pelga.

Küülikukasvatuse kunst

Vastupidiselt laialt levinud arvamusele pole küülikukasvatus lihtne. Küülikutel on palju haigusi, nii neid, mille vastu saab vaktsineerida kui ka neid, mille vastu pole vaktsiini olemas. Kui jätta tegemata iga-aastased kaitsesüstid nii müksomatoosi kui viirusliku hemorraagia vastu, võib juhtuda, et ebaõnne korral tuleb farmiga juba esimesel aastal hüvasti jätta.

Nii Taaler kui Mägi soovitavad enne väikeettevõtluse vormis küülikukasvatuse alustamist hoolikalt kaaluda, mis on kasvatamise eesmärk, millised on kasvataja teadmised ja võimalused ning miks eelistada just küülikuid.

Küülik sööb aasta jooksul ära üsna palju heina, teravilja ja jõusööta. Juurvili on mõeldud isu tõstmiseks ja seda ei pea, aga võib lisaks anda. Söödud koguse kohta kasvavad nad aga aeglaselt.
Sööda varumine ning transport mõjutavad otseselt tootmiskulusid. Sestap tuleb hinnast lähtudes kaaluda, kas kasvatada sööt ise, osta või osta teenus sööda varumiseks.

Tapmine, eeltöötlus, turustamine ning müügitöö on töömahukad ja kulukad. "Kui alustav ettevõtja ei tea, kuhu ta oma toodangu turustab, ärgu parem alustagu. Kasutagu oma raha mõne teise ettevõtte käivitamiseks," on Taaler konkreetne.

Edukaks küülikukasvajaks saab vaid see, kes oskab oma toodet hästi müüa. Küülikukasvatuse kasumlikkus pole kuigi märkimisväärne ka suurtel farmidel. Liia Taaleri sõnul on alustajad siiski aasta-aastalt teadlikumad ning nende otsused on hästi läbi mõeldud. Ruttu rikkaks saada tahtvaid inimesi kohtab järjest harvem.

Kõige suuremad on farmis kulud just alustamisel, eelkõige inventarile ja põhikarjaloomadele. Lisanduvad igakuised kulud jõusöödale, veele, elektrile, heinale ja teraviljale.

Jooksvatest kuludest on näiteks Foxy Rabbitsis kõige suurem söödakulu, sest kvaliteetne küülikute täisjõusööt pole odavate killast. Vilja hind on viimastel aastatel püsinud kõrge, jõusööda hind aasta-aastalt tõusnud, vahel lausa iga partiiga.

"Puuridesse ja muusse inventari sissepandu tasuvusaeg on nii pikk, et enne kui kulud tasa saad, pead juba uue inventari ostma," naljatab Liia Taaler. Sestap tuleb inventarile kuluva rahahulga vähendamiseks olla leidlik. Ja küülikukasvatajad seda on. Aretusühingu kaudu jagatud, saadud kogemused kuluvad kõigile marjaks ära.

Tõulooma ost, eriti välismaalt, on samuti arvestatav kulu. Näitusel osalemine ja eelkõige loomade transport maksab üksjagu, kuid saadud hindamistulemused ning hinnang aretustööle korvavad tehtud kulutused kuhjaga. Näitusekohtunikult saab kasvataja selge sõnumi, kuhu aretustööga edasi liikuda. Alahinnata ei saa näituste sotsiaalset poolt ja suhtlemisvõimalust teiste kasvatajatega.

Esimesed kolm kuni viis aastat tuleb arvestada vaid investeerimisega, alles siis võib loota, et farm hakkab midagi sisse tooma. "Kui parasjagu leiba osta ei jaksa, on liha ikka laual," ütleb Diana Mägi välja Foxy Rabbitsi moto. "Farmi väljaminekud on pidevad, aga sisse tuleb täpselt nii nagu jumal juhatab. Tegeleme peamiselt elusloomade müügiga ja selles äris stabiilsusega arvestada ei saa. Hoolimata sellest tasub farmi pidamine end siiski ära."

Stabiilsus on suurem neis farmides, kes turustavad liha. Liha tootmiseks kasutatakse esimese põlvkonna ristandeid, kelle lihajõudlus on suurem kui puhtatõuliste järglaste puhul.

Nahad Taani, liha turule

Sõltuvalt spetsialiseerumisest võivad küülikufarmi toodanguks olla liha kõrval ka nahad ja tõuloomad. Foxy Rabbits on pühendunud viimaste kasvatamisele, kuid lisasaadustena tekib ka nahku ja liha.

"Nende rekside nahad, keda me elusloomana ei müü (värvus- või luustikuveaga loomad, keda põhikarjas aretusloomana kasutada ei saa ning värvusveaga loomad, keda lemmikloomadena turustada ei õnnestu) lähevad toornahkadena Kopenhaagenisse karusnahaoksjonile," selgitab Diana Mägi.

"Kui me nahad pargime, siis väljaspool Eestit, sest paraku pole siin enam ühtegi korralikku parkalit, kes sellega kvaliteetselt hakkama saaks," llisab ta. "Viimati parkisime oma nahad Taanis." Varem tegi Eestis seda tööd OÜ Kuuste Karusnahk (endine Elpis), aga enam nad küülikute nahku ei pargi.

Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu liikmetele õpetas eelmisel aastal koduse nahaparkimise saladusi Kristina Rajando. Mitmed on juba kodus parkimist ka proovinud, tulemus on olnud igati kena. Pargitud nahad jäävad ootama ostjat, kes lasevad neist köösneril valmistada endale meelepärase toote. Sageli kasutatakse neid ka käsitööesemete valmistamiseks.

Kodune park, eriti maarjajää meetodil jääb natuke jäigem kui tööstuslik, mille korral tuleb nahk pehme, veniv ja kergelt töödeldav. Kuid ka kodus pargitud nahka saab edukalt käsitööks kastutada. Keerukam köösneritöö vajab siiski tööstuslikult pargitud nahka.

Kui farmis on olemas teavitatud tapatuba, võib turustada oma majapidamises kasvanud küülikute liha otse tarbijale aastaringselt. Kel teavitatud tapatuba pole, võib liha müüa vaid septembrist aprillini (n-ö külmadel kuudel). See omakorda seab aga range ajalise piiri paarituste ajale.

Järgmisel aastal kehtima hakkav Euroopa Nõukogu määrus, mis ei luba enam küülikut traditsioonilisel viisil (löögiga pähe) uimastada, valmistab peavalu kogu Euroopa väikeettevõtjatest küülikukasvatajatele. Kõikide loomade puhul, mida ei tapeta oma tarbeks või hädaolukorras, saab ainukeseks lubatud uimastamisviisiks mitteläbistava poltpüstoli kasutamine.

Eestis on küülikute tapmiseks veterinaar- ja toiduametilt tunnustuse saanud vaid kaks tapamaja – AS Arke Lihatööstus Põlvamaal ja OÜ Selja Liha Pärnumaal. Hetkel osutab tapmise teenust neist vaid viimane. Kauplustesse pääseb aga üksnes tunnustatud tapamajadest pärit kraam.
Üle Eesti küülikute kokkuvedamine on kallis ning tapamaja teenustasugi tõstab liha lõpphinda. Seepärast leiab kohalikku küülikuliha külmadel kuudel vaid kohalikelt turgudelt, kauplustes müüakse importliha.

Hoolimata raskustest arvavad nii Taaler kui Mägi, et alla anda ei tasu. Haigused, hukkumised ja mittetiinestumised on kasvataja katsumuseks iga loomaliigi kasvatamisel. Kogemused ja teadmised tulevad pikkamisi, keegi pole eksimatu.

"Tagasilööke on igas ettevõtmises ja neist tuleb õppida," on kümneaastase kogemusega küülikukasvataja Diana Mägi siiski optimistlik.

-----

Diana Mägi, küülikufarmi Foxy Rabbits omanik, endast

  • 2002. aastal käis ema ja 2003. aastal abikaasa Säreveres küülikukasvatust õppimas. Samal ajal, kui nemad seal õppisid, olin mina farmis küülikute kasvatamises käsi- ja jalgupidi sees ning õppisin seda iseseisvalt, abiks raamatud ja internet.
  • Palju aitasid mind Ameerika küülikukasvatajad, kellel oli küülikukasvatajana kogemust juba enam kui 40 aastat. Ilma nendeta ma arvatavasti küülikuid ei peaks.
  • Kasvatan tõuloomi, küülikuliha ja -nahad on n-ö kõrvalsaadused.
  • Olen ainus õppinud küülikukohtunik Eestis. Kohalikel näitustel tegutsen välismaise kohtuniku assistendina.
  • Tegutsen FIE-na, kuna ajal, mil alustasin, oli osaühingu registreerimiseks vajalik suhteliselt suure algkapitali olemasolu. FIE-na alustada tundus kõige mõistlikum ja lihtsam, olen selle ettevõtlusvormi juurde jäänud. Kuna nüüd on osaühingut luua lihtsam, soovitan uutele alustajatele seda vormi.

-----

Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing

  • Ühingusse kuulub 22 küülikukasvatajat.
  • 2011. aasta alguse seisuga oli nende põhikarjas 419 küülikut, see teeb iga kasvataja kohta keskmiselt 19,5 põhikarja küülikut.
  • Peamiselt kasvatatakse lihaküülikuid (uus meremaa valge ja -punane, viini sinine, thyringer, suur hele hõbe-, kalifornia-, prantsuse päss-, saksa liblik- ja flandria hiidküülik), kuid ka liha-nahaküülikuid (reksid).
  • 2001. aasta põllumajandusloenduse andmetel oli Eestis 3 916 majapidamises 34 901 küülikut. 
  • Karusloomakasvataja (küülikukasvataja) kutse jaoks vajaliku hariduse saab omandada Järvamaa Kutsehariduskeskuses. Eesti Maaülikool käsitleb küülikukasvatust karusloomakasvatuse kursuse raames. Küülikukasvatuse õppepäevi, seminare on korraldanud Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing, EMÜ Avatud Ülikool ja Eesti Talupidajate Keskliit.

Lugu ilmus esmakordselt ajakirjas Maamajandus nr 1/2012.