Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja eelnõu külvab segadust
Uue kaitse-eeskirja eelnõu koostamine algatati seetõttu, et praegu Lahemaal kehtiv, 1997. aastal kinnitatud kaitse-eeskiri vajab kooskõlla viimist kehtiva õigusega. Kaitseala tsoneeringut ning kaitsekorda on vaja täpsustada, arvestamaks Eesti rahvusvahelisi kohustusi looduskaitse vallas, haruldaste liikide nõudluste tagamist ning kaasaja looduskaitse põhimõtete elluviimiseks rahvuspargis.
Avalikustamine toimub 18. jaanuarist 30. aprillini, teade selle kohta ilmus 18. jaanuaril Ametlikes Teadaannetes. Kirjalikke seisukohti eelnõu kohta palutakse 15. veebruariks. Selline tähtaeg on pandud selleks, et jõuaks kõigile saabunud ettepanekutele õigeaegselt – hiljemalt kahe nädala jooksul peale avalikustamisperioodi lõppu – vastata.
Eesti Post ei jõua kirju laiali saata
Samas ei ole kõik maaomanikud, keda on kokku üle 4500, veel tänaseni neile saadetud kirju kätte saanud.
„Kõik see (kirjade saatmine – toim) võtab aega. Eesti Posti kontor ei saa päevas vastu võtta üle kahesaja tähitud kirja, sest ei jõua registreerida, ka seetõttu saavad maaomanikud kirjad kätte eri aegadel,“ selgitas Keskkonnaameti Viru regiooni kaitse planeerimise spetsialist Timo Kark ajalehele Sõnumitooja.
Kuusalu valla munitsipaalvara spetsialist Rein Kiis on aga seisukohal, et avalikustamisega alustati valesti. Kõigepealt oleks tulnud saata maaomanikele kirjad ja seejärel kuulutada välja avalikustamise periood. Praegune olukord tekitab Lahemaa külade inimestes pingeid – räägitakse uuest kaitse-eeskirjast ja sellest, et palutakse võimaluse korral seisukohti saata enne 15. veebruari, kuid konkreetset infot paljudel veel pole.
Kiisi sõnul lubati avalikustamise teates, et materjalidega saab tutvuda vallamajades. Toodi piirangutsoonide kohta kaardid, eeskirja eelnõu teksti kaasas polnud, rääkimata seletuskirjast. Kuusalu vallamajja toodi eelnõu ligi nädal peale avalikustamist ja seletuskirja alles 3. veebruaril, kui keskkonnapeaspetsialist neid nõudis. „Uurisin seletuskirja, see on kaitse-eeskirja eelnõu sõnasõnaline ümbertrükk, välja on jäetud paragrahvid ja loetelud. Lootsin, et saan seletuskirjast rohkem teada – et põhjendab ja laiendab, miks liike ja kooslusi kaitstakse ning mis oli eelmises eeskirjas teisiti, aga ei saanud,“ on Rein Kiis nördinud.
Talle meenub, et aastaid tagasi, kui samuti teatati uue kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamisest, oli juttu, et looduskaitsjad ja vallatöötajad hakkavad tegema koostööd. „Inimesed tulevad vallamajja kaitse-eeskirja kohta uurima ning eeldavad, et vallaametnikud jagavad selgitusi, kuid oleme sama rumalad kui kõik teised, sest kaitse-eeskirja koostajad ei ole ametnikke instrueerinud. Oleks kasvõi tehtud tutvustav seminar.”
Lubadused koostööst on jäänud vaid lubadusteks
Esimesed lubadused koostöö kohta vallaametnikega anti 2001. aastal. „Mäletan, kui käisime Palmses, meile tutvustati Lahemaa administratsiooni remonditud tööruume ning räägiti, et hakatakse välja töötama uut kaitsekorralduskava. Oli juttu, et hakkame tegema koostööd, moodustame töögrupi, kuhu kuuluvad ka maaomanikud ja vallaesindajad. Kõlama jäi mõte, et teeme ühiselt hea asja,“ meenutab kogenud vallaametnik.
Siis võeti vastu uus looduskaitseseadus ja selgitati, et Lahemaad hakkab reguleerima uus kaitse-eeskiri, mis kirjutatakse kokku demokraatlikule ühiskonnale omaselt. „2005. aastal avalikustati uue kaitse-eeskirja projekt, ettepanekud tuli saata 2006. aasta alguses. Selleks ajaks oli Loksa vald juba liidetud Kuusalu vallaga. Kuusalu vallavalitsus tegi pika ja põhjaliku vastulause, milles oli ka punkt, et eeskiri on kirjutatud kitsas spetsialistideringis ning kutsume üles koostööle. Ent looduskaitsesüsteemis algasid ümberkorraldused, kaitse-eeskiri jäi toppama. 2008. aastal tuli vastus, et osa ettepanekuid on arvestatud, kuid kõigega ei saa arvestada. Ja nüüd, 2010 jaanuaris teatati ootamatult uuest avalikustamisest. Ning jälle on eeskirja teinud looduskaitsespetsialistid, koostöö omavalitsustega on olnud tagasihoidlik.
Rein Kiisi arvates on kaitse-eeskirja eelnõu üles ehitatud valedel alustel nõukogude aja vaimus, ainult luban-keelan toonis ilma põhjendusteta, puudub eri instantside koostöö ning kompenseerimiste ja toetuste süsteem, eraomandi valitsemist piiratakse ebanormaalselt suurel määral. „Minu ettepanek on lõpetada esitatud eelnõu arutelu ja alustada uuesti päris otsast peale.“
Kaitse-eeskiri peaks valmima nii, nagu omal ajal lubati – koostöös kaitseala valitseja, omavalitsuse, RMK, eraomanike esindajatega, sest sel on väga lai mõjupiirkond. Praegu on tegemist 2005 esitatud eeskirja kohandustega, kuid pole arvestatud sellele esitatud põhimõttelisi parandusi.
Uut kaitse-eeskirja on tehtud juba viis aastat, selle aja jooksul on toimunud looduskaitseorganisatsioonides ja järelikult ka põhimõtetes olulised muudatused, mis pole leidnud eelnõus kajastust. Looduskaitseseadus annab uue kaitse-eeskirja tegemiseks aega 2016. aastani, seega jõuaksime üheskoos teha demokraatliku eeskirja, mis kaasaks loodust kaitsma ja Lahemaa üle uhkust tundma ka maaomanikud ning Vihula ja Kuusalu vallavalitsuse.
Rahvakoosolekud igasse külasse
Lahemaa Maa- ja Metsaomanike Seltsi juhatuse liige Ennu Tšernjavski oli kaitse-eeskirja avalikustamisest teadlik, üks tema tuttav maaomanik oli saanud keskkonnaametilt selle kohta kirja: „Mul pole külas internetiühendust, seepärast ei ole võimalik internetis eelnõuga tutvuda. Osalesin seltsi esindajana kaitse-eeskirja uue eelnõu kohta korraldatud neljal koosolekul, kus arutati valdkondade kaupa, mida dokumenti panna. Soovisime, et kõrvale pandaks ka kaitsekorralduskava selle kohta, kuidas kavatsetakse väärtusi säilitada ja kuidas seda rahastatakse, aga selgust ei saanud.”
Ennu Tšernjavski kinnitas, et kindlasti tuleks eelnõu avalikustamise ajal korraldada selgitavaid rahvakoosolekuid ning need peaksid toimuma Lahemaa igas külas: „Olen aru saanud, et näiteks Vanakülas tohib uue projekti järgi ehitada ainult õueaiamaale, kuigi ümberringi on hektarite viisi maad. Selline kobaratena elamute lubamine pole minu meelest õige lähenemine. Külade kaupa tehtavad koosolekud on paremad, seal saab igaüks küsida konkreetselt enda maa ja oma küla kohta, suure kvoorumiga koosolekutel ei saa inimesed konkreetselt neid puudutavale täpseid vastuseid.”
Esimene eelnõud tutvustav rahvakoosolek toimub Kolgakülas sel laupäeval, 13. veebruaril. Algus on kell 11. Kuusalu vallavolikogu külaelukomisjoni esimees, Kalme külavanem Henn Pärn kinnitas, et edaspidi on plaanis piirkonniti veel koosolekuid, ka Leesil ja Viinistul: „Tahtsime need koosolekud teha samuti juba sel laupäeval, aga selgitati, et ametnikud ei pea puhkepäeval nii pikalt töötama. Kindlasti soovime, et kohal oleksid eelnõu autorid.”
Henn Pärna eestvedamisel on Kalme külas kaitse-eeskirja teemal külakoosolek juba peetud. Koostati küsimused, mis saadetakse edasi teistele külavanematele.
Vallad kaotavad maamaksus
Eelmisel nädalal kohtusid Kuusalu vallavanem Urmas Kirtsi, Vihula vallavanem Rene Treial ja abivallavanem Urmas Osila. Lepiti kokku koostöös. Kõigepealt tegelevad kummagi valla keskkonnaametnikud kaitse-eeskirjaga omaette ning 1. märtsil saadakse kokku ja ühtlustatakse seisukohad.
Kaitse-eeskirja eelnõu hakkavad arutama ka vallavolikogude keskkonnakomisjonid. Lahemaa rahvuspark asub Vihula ja Kuusalu valla territooriumil, uue kaitse-eeskirjaga on kavas sihtkaitsevööndeid juurde luua – senise 22 asemel 40. Nende alade eest maamaksu ei nõuta, seega jäävad omavalitsused täiendavalt ilma osast maamaksust. Ka ei kompenseerita valdadele rahvuspargi maaomanikele riigilt tehtavat soodustust, millega on vähendatud maamaksu poole võrra. Soodustuse tõttu jääb valdadel aastas saamata sadu tuhandeid kroone.
KOMMENTAAR
Rein Kiis, Kuusalu valla munitsipaalvaraspetsialist:
Kui Lahemaa rahvuspark 1971. aastal loodi olin selle üle uhke ja õnnelik, nagu iga eestlane tookord. Tundsin, et Lahemaa rahvuspark on midagi erilist, oli hea meel, et olen sellega lähemalt seotud. Nüüd julgen väita, et vaevalt leidub Lahemaal maaomanikke, kes oleks asjade käiguga täielikult rahul. Kui ligi 40 aastat tagasi loodi rahvuspark vastukaaluks vene aja plaanimajandusele ja Moskva käsin-keelan poliitikale, siis nüüd on see jäänud demokraatlikule ühiskonnale jalgu.
Pargi valitsejate poliitika on tänini, nagu aastaid tagasi ütles Lahemaa administratsiooni tookordne töötaja Lauri-Indrek Tummeleht, teha kõik selleks, et siin elaks võimalikult vähe inimesi.
Vallatöötajana olen Lahemaa probleemidega kokku puutunud 2000. aastast, kui asusin tööle maanõunikuna. Valdavalt käisid inimesed vallamajas kurtmas ja abi palumas, kuna ei lubatud ehitada, esitati arhitektuuriliselt kitsendavaid ja üksteisele vastukäivaid nõudmisi. Vene ajal oli kaitse-eeskiri keelan-käsin vormis, see oli ka arusaadav, kogu maa kuulus riigile. Demokraatlikus ühiskonnas peaks niisugune vorm asenduma mõistega „korraldan”. Kohalikule omavalitsusele ja maaomanikele on oluline just kaitsekorralduskava – kuidas üht või teist kooslust ja liiki kaitstakse ning miks. Et me saaksime aru, millised väärtuslikud maastikud või liigid konkreetses kohas on, kuidas neid hoida, mida ette võtta, kuidas riik aitab maaomanikku neid kaitsta. Tegelikkus on aga see, et Lahemaa looduskaitsjad ei tea paljudest konkreetsetest väärtustest midagi.
VÄLJAVÕTE LAHEMAA RAHVUSPARGI KODULEHELT:
Praegu Lahemaal kehtiv, 1997. aastal kinnitatud kaitse-eeskiri vajab kooskõlla viimist kehtiva õigusega. Kaitseala tsoneeringut ning kaitsekorda on vaja täpsustada, arvestamaks Eesti rahvusvahelisi kohustusi looduskaitse vallas, haruldaste liikide nõudluste tagamist ning kaasaja looduskaitse põhimõtete elluviimiseks rahvuspargis. Kaitseala tsoneering vajab korrigeerimist ka maareformi tulemustest lähtuvalt. Rahvuspargi kaitse-eeskiri peab tagama asjakohaseima viisi looduse hoidmiseks rahvuspargis. Selleks on põhjalikult analüüsitud rahvuspargi kaitseväärtusi ning koostatud nende kaitseks käesolev kaitse-eeskirja eelnõu, mille kohta palume Teie arvamust.
Rahvuspargis kehtib ja jääb kehtima maamaksusoodustus (piiranguvööndis 50% maamaksust, majandustegevuse keeluga sihtkaitsevööndis 100% vabastus maamaksust) ning maaomanikul on õigus kinnisasi riigile müüa, mille riik võib omandada lähtuvalt kehtivast õigusest. Võimalik on taotleda metsatoetust. Lisaks on võimalik Eesti maaelu arengukava 2007-2013 meetme 2.3.5 raames taotleda poolloodusliku koosluse hooldamiseks toetust Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametist (PRIA).
Lahemaa rahvuspark on asutatud 1. juunil 1971. a. Põhja-Eestile iseloomuliku looduse ja kultuuripärandi, sealhulgas ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse, maastike, rahvuskultuuri ning alalhoidliku looduskasutuse säilitamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Siin kaitstakse kompleksselt metsa-, soo- ja rannaökosüsteeme, samuti poollooduslikke kooslusi (loopealsed jms), geoloogiamälestisi (Balti klint, kivikülvid, rändrahnud jms), loodus- ja pärandkultuurmaastikke ning paljusid ajaloo- ja arhitektuurimälestisi. Lahemaa on Euroopa üks tähtsamaid metsakaitsealasid, kus esineb ohtralt kaitsealuseid liike, kooslusi ja maastikke, mis on haruldased, ohustatud või väärtuslikud mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa jaoks - seetõttu kuulub rahvuspark üle-euroopalise kaitsealade võrgustiku Natura 2000 koosseisu.
Lahemaa rahvuspark on riikliku keskkonnaseire püsiala ning üks olulisimaid turistide sihtpunkte Eestis oma puutumatu ja mitmekesise looduse ning rikkaliku ajaloo ja kultuuripärandiga.
Refereeritud ajalehest Sõnumitooja toimetuse loal.
