Läti põllumees tahab toota, mitte toetusi küsida
Sinna piirkonda on oma suure keskuse rajanud ka Läti põllumeest kooperatiiv Latraps, mis alustas rapsi kokkuostust, kuid on nüüd ka suur viljavaruja. Lisaks kaubeldaks seemne, tehnika ning väetiste-taimekaitsevahenditega.
Keskkonnatoetustest naabrid ei hooli
Põllumajanduskeemiat müüakse eeldatavasti rohkem kui Eestis, sest KSMi taotlevad Lätis ainult need farmerid, kes "seal Eesti piiri ääres" elavad. Neil on pikem suvi ja kõrgem viljasaak, seetõttu on neil kasulik pigem intensiivselt toota.
Enamvähem sellise pildi maalis Eesti põlduritele Läti põllumajandusest Sergejs Katanenko – noor mees, kes korraldab tööd ühes Läti suurimas, 6000 hektarit põldu harivas teraviljafirmas Uzvara Lauks.
Uzvara Lauks – erinevalt enamikust Eesti suurtest viljatootjatest – loobus keskkonnasõbraliku majandamise toetusest ja lepib vaid pindalatoetusega. ELi ja oma riigi rahaga kokku on see 130 eurot hektari kohta.
See, "mitte nii keskkonnasõbralik tootmine", lubas neil oma põlde pärast jaanipäeva juba kolmandat korda väetada. Kuigi keskmine saak on madalam, korjatakse Zemgales ka 10-12 tonni saaki andvaid nisupõlde. Külvikorras – kuna KSMi ja sellega kaasnevat rohumaanõuet pole – ongi neil vaid talinisu, taliraps, suvinisu ja suviraps.
Lisaks sellele, et nad ei küsi KSMi, pole nad tootmishoonete ehitamiseks võtnud ka investeeringutoetusi. Suurim ehitus, otse Ameerikast tellitud plekkidest võimas vilja kuivatus- ja säilituskeskus, on valminud oma jõududega – ei ole kasutatud ehitusfirmasid, toetusi ega ka laenuraha.
"Meil on omal 70 töölist, peame neile töö kindlustama," selgitab Katanenko.
Ta lisab, et ise ehitades tuleb objekt kindlasti odavamalt kätte: eurotoetuste saamine nõuab tõhusat paberimajandust, kindlaid ehitusfirmasid, mitut pakkumist jms. Kokkuvõttes läheb rajatis tema hinnangul nii kalliks, et kusagilt pole võtta ka omaosaluseks nõutavat rahasummat.
Toetus selleks, et John Deere´id välja vahetada
Küll on toetusi võetud masinate ostuks. Uzvara Lauksi masinapargist leiab kõige kaasaegsema põlluharimistehnika, mille nö kroonijuveelid on Dammanni liikurpritsid, suur Challangeri traktor ja 9meetrine Väderstadi rapsikülvik.
Suuri traktoreid on 12, enamik neist Fendtid. Need teevad kõvasti tööd, kuna Uzvara meestel on kombeks 2/3 maast künda ja vaid kolmandik teha otsekülvi.
Masinate ostuks on kasutanud eurotoetusi ka teise Läti suurtootja, SIA Joži omanik Gunvaldis Sprogis. "Muidugi võtame," ütleb ta. "40 protsenti makstakse ju kinni!"
SIA Joži kasutab maad 4000 ha, alustas ta aga 1995. aastal 4,5-ga. Praegu kasutusel olevast maast on 85% omandis ja 15 rendil. Maade ostmisega on tegeldud aasta-aastalt, kuigi selle hind Zemgales on ligi 4000 eurot hektari eest. Odavaim rendihind jääb 30 euro kanti, kalleim küünib 100 euroni.
Joži juht Sprogis nimetab end otsekülvi patrioodiks. 70% maast haritakse otsekülviga, 30 künnipõhiselt. "Saak pole madalam. Fungitsiide ei lähe rohkem. Kombain ei upu ära," toob ta välja kolm põhjust, millele on ise töö käigus kinnitust leidnud.
Suureks probleemiks peab ta aga põldude ebatasasust. Põldude lihvimiseks on tal 3 põlluskreeperit, riista, mida Eestis kuigi palju nähtud pole. Lisaks üks selline, millega mulda muhust lohku teisaldada saab.
Tänu tehnikaostu toetusele on Sprogis otsustanud ellu viia ka ühe pisut kiuslikuna tunduva mõtte: vahetada välja enamiku John Deere´i masinatest – nii traktorid kui kombainid. Põhjusel, et nende teenindus Lätis ei kõlbavat kuhugi ja varuosi tuleb sageli mitu päeva oodata.
"Kõigepealt müüsid meil John Deere`i traktoried oma mehed, siis Stokker ja nüüd leedukad," ütleb ta välja põhjuse.
Puhtaks kiusuks lähinaabrite vastu seda pidada ei saa, sest sama juttu räägitakse Uzvaraski. Mõlemal pool asendatakse ka olemasolevad John Deere´i kombainid Claasidega.
Lätis mootorikütust ei värvita. Igal põllumehel on aktsiisivaba kütuse limiit ja see on 90 liitrit hektari kohta. Hinnavahe on Sprogise sõnul ca 30%. Kui sa aga oma limiiti ära ei kasuta, siis võetakse seda järgmisel aastal vähemaks.
