Laulurästas ütleb: Võipütt-võipütt, tühi-tühi, too uus – too uus
Ornitoloogiaühingu 90. aasta juubeli puhuks korraldatavad linnuõpperetked langevad Viljandimaal ühte looduskaitse seltsi igakevadiste retkedega.
Üks naine, kellega koos varahommikusse kogunemispaika veidi hilinedes tunnistame, et retkelised on juba linde vaatlemas, teab ütelda, et seltskond on ilmselt sõitnud kümmekond kilomeetrit Viljandist eemale, Raudna karjäärijärvede juurde.
Kui seal ka kedagi pole, teab ta: “Küllap nad läksid vahepeal kukkurtihase pesa vaatama.”
Nii ongi, ja kui järvede juurde jõutakse, on linnutundja Harri Jaakul märkmikus kirjas juba 18 just kuuldud linnuliiki. Neist kägu kostab läbi uduvihmase hommiku parkimisplatsil seisvasse autossegi.
Kunagisse karjääri tekkinud järvel aerutab mitu kalameest. Kuigi ilm on morn, on vaatepilt idülliline: järve kohal ja ümber käib rõkkav linnulaul, mis vee ääres isevärki kajab. “Naerukajakad, taga vist sõtkapaar, sinikaela-papa ja suitsupääsukesed, keda ma siin näen tänavu kevadel esimest korda,” ütleb binokli tagant linnuhuviline Mihkel Maala.
“Kas lauku ei olegi?” küsib linnutark Endel Edula. Tema kohta ütlevad teised, et Endel leiab kõik linnud üles vaistu järgi.
Viljandimaalaste linnuretk pole klassikaline õppekäik, kus üks tark käib ees ja õpetab. See vanade tuttavate väike seltskond on juba tervenisti nii tark, et pudeneb otsemaid laiali vaateväljas olevaid lendajaid uurima.
Kuhu ööbik jääb?
Harri Jaaku juures pannakse uued liigid kirja ja vajadusel vaadatakse tema linnumäärajast üle, kuidas täpselt lind välja näeb.
“Mitut lindu praegu kuuled?” üritan ajakirjanduslikult läheneda kõlapildile, millest ise vaid väike-lehelinnu silk-solki eristan. “Väike-lehelind, salu-lehelind, taga kajakad ja põldlõoke,” loetleb Jaak Jaaku.
“Aga ära sa looda, et linnulaulu ühe hommikuga selgeks saad,” muheleb Mihkel Maala. “Kui mina selle seltskonnaga kord ühinesin, siis tekkis mul esimesel korral täielik segadus. Ühe käiguga õpid vast paar laulu ära.”
Harri Jaaku on oma märkmikesse linnuvaatluste andmeid kirja pannud aastakümneid.
“Mis algusotsaga võrreldes muutunud on?”
“1960. aastatel tekkis meile türgi turteltuvi. Varesed ja harakad ei andnud neile asu ja nad kadusid kõik,” on esimene asi, mis linnumehele meenub. “Aga tänavu on imelik see, et ööbik peaks ammu kohal olema, kuid ei ole. Peoleo on siin, aga ööbikut ikka veel mitte.”
“Vahel on ööbik lossimägedes laksutanud juba siis, kui ise külma pärast alles lõugu laksutad,” ütleb Mihkel Maala.
“Meil olid Viljandi järve ääres suured 500–600pealised naerukajaka kolooniad,” meenutab Harri Jaaku. “Täna nägime neid alles siin järve ääres. Linnas on hoopis hõbekajakad, elavad isegi raamatukogu katusel.”
Nagu president Meri
Endel Edula ütleb, et järvel olevad sõtkaks peetud linnud on hoopis tuttvardid.
“No aga siis tal peab tutt olema. Endli kogemuse pealt muidugi näeb kohe tutti ka,” arutavad teised. Linnud on tuti nägemiseks liiga kaugel, kuid lendavad varsti lähemale ja selgub, et Edulal on õigus.
Siis käib roo-tsiitsitaja uurimine linnumäärajast. “Kaela pealt valge ja pea on must – see on tal selline pulmarüü,” räägib Harri Jaaku. “Meie poisil must manisk ja valge sall, nii nagu president Meri alati väljas käis musta mantli ja valge salliga.”
No aga kuidas ritsiklindudel vahet teha? “Kõige tähtsam on laul,” ütleb Jaaku ja teeb ette.
Aga kadakatäksi laul? “Seda ei oska järele teha. On selline lühike silbike, mida ta ühtemoodi kordab. Nüüd jäi ta ise vait ka.”
Kuulame hoopis soo-roolinnu etteastet, milles on kõiksugu hääli, sidinaid, vidinaid ja vilistamisi – kõik kiidavad ja Harri Jaaku ütleb, et ainult aed-roolind laulab ilusamini.
“Kui kuuled mingit linnulaulu ja paned sõnad peale, jääb laul paremini meelde,” jagab kogemust Mihkel Maala ja see õpetus tuleb koos sellega, et parasjagu laulab karmiinleevike. Tõlgenduse mõttes üks kuulsamaid laule, sest karmiinleevike ütlevat: “Küll on idioot!”
Talvike laulab: “Siit-siit saab Rii-iiga!” Fraasi algus tuleb ütelda heleda ja lõpp madala häälega.
“Ükskord hakkasin kuulama kaelustuvi ehk meika laulu. Paistis, et laulab vene keeles: proo-dai, šuu-buu,” naerab Mihkel, kes ütleb meikalaulu aeglaselt ja madalalt. Eesti keeles tähendab see “müü kasukas maha”.
Harri Jaaku aga jutustab, kuidas vainurästa laulu on tõlgendanud üks tartlane.
“Ütles, et tuli hommikul kodust välja ja kuulis, kuidas keegi puu otsast ütleb “ilge tüüp, ilge tüüp”.
Pärast seda tuleb vainurästal veel rästa sädin. Selle kohta ütles: kui sa kuuleks, mida ta sinna takka lõppu veel ütles!”
Laulurästa laulu on tõlgitud nii: võipütt-võipütt, tühi-tühi, too uus – too uus.
“Me oleme ise siin ristinud ära mets-lehelinnu,” jutustab Maala. “Ta teeb oma särinat, aga laseb vahepeale ka häälitsust “tüü-tüü-tüü”. Meile tundus, et ta on nagu üks vaene õmblejanaine, kes kurdab, et muudkui on “töö-töö-töö”, ja siis laseb “sirrrrdi” ühe õmbluse jälle kinni.”
Ornitoloogiaühingu retkede kohta saab infot ühingu kodulehelt internetis www.eoy.ee. Teavet vahendab ka Riho Kinks (tel 508 6690, e-post riho.kinks@eoy.ee).
15. mail Viljandimaal kohatud linnuliigid
Kodutuvi, ronk, hallvares, rasvatihane, künnivares, sookiur, väike-lehelind, kukkurtihane, pruunselg-põõsalind, suitsupääsuke, kuldnokk, salu-lehelind, rootsiitsitaja, rästas-roolind, laulurästas, metsvint, kägu, rukkirääk, naerukajakas, sinikaelpart, sõtkas (?), linavästrik, talvike, kiivitaja, põldlõoke, harakas, tuttvart, võsa-ritsiklind, kaelustuvi, musträstas, väänkael, soo-roolind, karmiinleevike, metskiur, hallpõsk-pütt.
Allikas: Harri Jaaku märkmik
