Lehma ase – allapanuga või ilma?

 (1)
Meelis Venno laudas
Mangeni PM OÜ tegevjuht Meelis Venno laudas, kus on liivallapanu.Fotod RAIVO TASSO

Paljudes lehmalautades on kasutusele võetud kummimatid, mis võimaldavad kokku hoida allapanumaterjali ja vähen­dada tööjõukulu, nende abil saab lihtsa­mini vältida ummistusi sõnniku eemalda­misel. Lehma tervisele on aga parem, kui matile riputatakse ka allapanu.

“Lehmale on ideaalne keskkond karjamaa, kus ta tunneb ennast loomulikult. Ta on seal vaba kitsastest käiguteedest ja tehnilistest takistustest ning saab käituda vastavalt karjatüübilisele grupikäitumisele. Kui otsustada pidada lehmi laudas, tuleb neile pakkuda karjamaaga võimalikult sarnaseid tingimusi. Nii on lehmadel mugavam ning paremad on ka efektiivsusnäitajad,” räägib Dimela ASi nõustaja, loomaarst Arne Tuhkur.

Laudas pidamise kasuks räägib tööstuslikus piimatootmises inimesele mugavam majandamine (söötmine, lüpsile suundumine, sorteerimine, seemendamine jne). Katus pakub lehmale peavarju vihma eest ja tagab kuiva lamamiskoha.

Samas on Tuhkru sõnul teada ka see, et liiga kõva magamisase lehmale ei sobi. Lehm peaks aseme juurde jõudes sinna kiiresti maha heitma. Lamav lehm võtab sõrgadelt raskuse ja sõrad saavad kuivada. Puhkav lehm pole teistel ees ja annab nii ringiliikumiseks enam ruumi.

Seotud lood:

Kui iga lehma jaoks on laudas avar mugav lamamiskoht, lamavad lehmad 12 kuni 14 tundi ööpäevas. Suurima toodanguga lehmad lamavad kõige kauem, kuna tänu paremale verevoolule udarasse toodavad nad rohkem piima. Puhkeaja suurendamine
9 tunnilt 14-le lisab päevas lehma kohta kuni 5 liitrit lisapiima.

Asemel seisev lehm annab teada, et asemele heitmine on probleem. Enamasti on siis tegu allapanuta asemega või asemega, mille allapanu on liiga kõva või kraapiv. Sellistel asemetel tekivad lehmadel kannatursed ja -haavandid.

“Eelkõige peab ase olema kuiv,” rõhutab Tuhkur. Kuivuse aitab tagada hea ventilatsioon. Asemel peab tema sõnul olema ruumi loomulikuks mahaheitmiseks ja püstitõusmiseks ning ase ise või seal asuvad tehnilised konstruktsioonid, sealhulgas piirdetorud ei tohi tekitada vigastusi, muljumisi või valu. Selleks peavad asemed olema vastavuses lehma suurusega.

Allapanu valimisel määrab reeglid allapanumaterjali saadavus ja hind.

Lehmad plaažil

Uusimad seisukohad on Tuhkru sõnul sellised, et lehmale on laudas kõige mugavamaks allapanumaterjaliks liiv. Sellises laudas on keskmiselt 40 protsenti vähem lonkamisprobleeme ja parem udaratervis.

Liiva kasuks võrreldes põhuga räägib loomaarsti selgitusel väiksem vaev asemete korrashoidmisel ning see, et pole kulu põhu tootmiseks ja purustamiseks. Kui liivakarjäär asub kaugel ning liiva transport ja hind kujuneb liiga kalliks, tuleb vaadata teiste võimaluste poole.

Mangeni OÜ tootmisjuhil Meelis Vennol on liivallapanuga juba viisteist aastat kogemust. Alates 2000. a on ta koos Taani omanikega juhatanud eri farme. Kuna taanlased pooldavd liivallapanu, tutvus sellega ka Venno.

“Kui küsida masinameeste käest, siis kuuleb vaid negatiivset poolt – et liiv kulutab masinaid ja varuosi ning selle käitlemine on tülikas,” räägib Venno. “Lehma tervise seisukohalt on aga liiv parim variant.”

Liiva peamine eelis on Venno sõnul see, et selles on bakterite elutegevus raskendatud. “Lautades, kus on liivallapanu, on somaatiliste rakkude arvukust parem kontrolli all hoida (võimalik on saavutada 100 000 piir). Mida väiksem on SRA, seda tervem on loom,” kinnitab Meelis Venno. Ka USA uurimused on välja toonud, et liivallapanul on lehmade udaratervis parem ning piimatoodang kõrgem.

Loe veel

Ta lisab, et näiteks põhk on bakteritele väga soodne levikukeskkond ning seetõttu on lehmade udaratervis kehvem, samuti on meie kliimas raske kuiva kvaliteetset allapanupõhku saada nii suurtes kogustes, kui see on vajalik tuhande- ja enamapealiste lüpsikarjade puhul.

Pehme, kuiv ja soe liiv on lehma külje all nagu rannaliiv ja neil on seal mugav olla. Silma järgi vaadates lamavad Mangeni lauda lehmad sellel palju ja mõnuga.

Aastas kulub ettevõtte ligi tuhandele lehmale Venno sõnul umbes 5000 tonni liiva ja hind on 4–6 eurot tonn. Seda hinda nimetab ta odavamaks kui turba või saepuru oma. “Saame liivallapanu kasutada sellepärast, et meie naabruses on Tääksi karjäär – logistikakulud pole suured,” lisab ta.

Liiv pannakse alla liivapuisturiga ja see toimub ajal, kui lehmad on karussell-lüpsiplatsil lüpsil. Asemetelt lehmade jalutusalale jõudnud kasutatud liiv imetakse koos virtsaga ära vaakumimuriga. Vaakumimuri paak tühjendatakse betoneeritud settebasseini, kust siis pärast settimist pumbatakse vedel osa laguuni, paksem osa võetakse põhjast kopaga välja ning viiakse põllule.

“Edaspidi tahame liiva pesema, kuivatama ja taaskasutama hakata,” lisab Venno. “Praegu viime seda turbamaadele, kuid lõputult pole võimalik liiva põllule vedada.”

Nagu lakas

Paremuselt järgmiseks peetakse Arne Tuhkru hinnangul põhk­allapanu.

Kõljala POÜ Haeska farmis on lehmade allapanuks põhk, ning ettevõtte juht, loomaarsti haridusega Tõnu Post on just selle veendunud pooldaja: “Põhk on hästi loomasõbralik ja loomale ning laudale omane materjal. See on nagu madrats, loomale meeldib seal peal lamada.”

Põhk on väga hea ka lehma jalgadele. Haeska farmis pole Posti sõnul ühtegi looma, kel oleks liigeste paksenemine. Jalavigastuste tõttu pole ettevõte selle juhi kinnitusel kaotanud Haeska farmist ühtki looma.

Lisaks seob põhk väga hästi läga. Põhk on ka pärast laudast läbi käimist otse ja ilma lisakuludeta põllule viidav, põllukultuuride kasvuks aga väga väärtuslik väetis.

Post räägib, et kui ta ostis Kõljala POÜ praeguse tütarettevõtte Valjala OÜ, polnud seal lehmadel midagi all peale kummimati. Siis oli Valjala farmis palju kanna- ja randmeliigeste põletikke, palju loomi läks jalavigastustega välja. Kui lisaks kummimatile hakati kasutama allapanu, paranes nii jalgade tervis kui vähenes ka somaatiliste rakkude arv.

Post ei kinnita ka seda, et põhkallapanuga laudas baktereid rohkem oleks. Kuiva põhu kättesaamisega võib tema sõnul olla muret väga halbadel aastatel, aga kui hoolas oled, siis enamasti see õnnestub. Kallim pole see ka, sest kui kasvatad põllukultuure, on tehnika nagunii olemas ja tänu põhuvarumisele seisavad masinad vähem aega kasutult.

Liiva peamine miinus on tema sõnul abrasiivsus, see tähendab, et liiv kulutab metalli ja sõnnikusüsteemid kuluvad väga kiiresti. Lisaks ei saa seda kohe põllule vedada, liiva käitlemine pärast laudast äravedu on töömahukam kui põhul. “Kõige halvem on see, kui üldse midagi all ei ole,” sõnab Tõnu Post.

Sõnnikust turvas

Väätsa Agro uues farmis pannakse alates märtsikuust lehmadele alla separeeritud ja komposteeritud sõnnikut. See on uus ja keskkonnasäästlik tehnoloogia, sest suur osa sõnnikust läheb sel moel taaskasutusse.

Ettevõtte tegevjuhi Margus Mulla selgitusel läheb läga laudast välja skreeperi abil. Separaatoritega, mis asuvad laguunide kõrval, eraldatakse tahke ja vedel osa. Vedel läga pumbatakse lägalaguuni. Tahkest osast läheb 30% kompostrisse, kus seda kuumutatakse 36 tundi 67 kraadi juures. “See temperatuur tapab enamiku patogeensetest bakteritest,” selgitab Muld. Pärast kompostrist välja tulekut on turbasarnane materjal suhteliselt kuiv. See puistatakse vastava masinaga asemetele laiali ja selle protsessi käigus kuivab ta veelgi.

Kuna Väätsa Agrol on 2200 lehma, tekib seal läga 240 tonni päevas, ning kuna tekkiv lägakogus on suur, siis laguunidesse separeerimata läga lasta ei saa, sest sellist kogust läga ei suuda välja vedades segada. Ja kui juba separeerida, siis oli Mulla sõnul mõttekas osta ka komposter, et taaskasutada kuivatatud sõnnikut allapanuna.

“Kolme kuu jooksul on tulemused näha,” ütleb tegevjuht. “Haigete grupis on meil maksimaalselt paarkümmend lehma, mis on sellise lehmade arvu juures väga väike arv. Varem oli neid rohkem.” Tema sõnul on ka somaatiliste rakkude arv langenud 150 000–250 000-lt 100 000–120 000-le.

Kui eraldamise ja kuivatamise süsteem veel ei töötanud, kasutas Väätsa Agro allapanuks saepuru. Võrreldes sellega ongi nüüd saavutatud paremad tulemused. “Lisaks läheb saepuru iga aastaga järjest kallimaks,” märgib Muld.

Allapanust rääkides ütleb Arne Tuhkur veel, et halb pole ka vana tuttav turvas, juhul kui see on saada soodsalt ja kuivalt. Samuti on farme, kus allapanuks kasutatakse purustatud vanapaberit või saepuru. “Peamine on igal juhul see, et ase oleks pehme ja kuiv,” rõhutab loomaarst.

Farmides on veel pikk tee käia, parandamaks allapanu kasutamist asemetel. Arvamus, et kummimatt on kõige lihtsam ning vähem töömahukas asemekate, pole iseenesest vale, ent allapanul peetavad loomad on tema sõnul tervemad, püsivad kauem karjas ja annavad selle võrra ka rohkem sissetulekut. 

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare