Lehmadel ei ole aega
Tänapäeva veised on nagu kõrgjõudlusega sportlased. Et selgeks teha, milliseks soorituseks nad suutelised on, võib neid võrrelda maratonijooksjatega. Maratoonar kasutab kõrgjõudlusega lehmaga (38 kg piima päevas) võrreldes kehakaalu ühiku kohta poole vähem energiat, niisiis on maratonijooksja sooritus kõrgjõudlusega lehma omast väiksem.
See tähendab, et lehmalautades töötab tõeline kõrgjõudlusega geenidega masin. Seda tuleb lehmapidamise korralduses ja laudaehituses tingimata arvestada.
Et näidata korralduse ja keskkonna mõju lehmale, uuriti USAs 47 sarnase geneetika ja ühesugusel täisratsioonilisel segasöödal karja. Lehmad andsid keskmiselt 29,4 kg piima päevas. Piimakogused kõikusid farmides 20–33 kilogrammini. Piimatoodangu nii suure erinevuse eest olid 56% ulatuses vastutavad muud põhjused kui sööt või lehma geneetika.
Kui lähtuda sellest, et geenid on head ja sööt õige, siis on terve hulk n-ö kruvisid, mida on võimalik keerata, et jõudlust veelgi mõjutada.
Ettevõtetes, kus koostati ratsioonid nii, et sööta jäi järele, andis lehm 29 kg piima päevas. Ettevõtted, kes võtsid söötmiskorralduse aluseks tühjaks söödud küna, said tulemuseks 27,5 kg. Sööda sage ettelükkamine andis lehma kohta päevas 4 kg rohkem piima. 24,9 kg asemel saavutati 28,9 kg. See näitab, milline väärtus on sööda ettelükkamiseks kuluval tööajal.
Rolli mängib ka lehmadel kasutada olevate lamamislatrite arv.
Seda kinnitab ka üks Ameerika Ühendriikides karjadega tehtud uuring. Vabapidamislaudas elavatel suure jõudlusega lehmadel on tüüpiline päevakava selline: 4,5 tundi süüakse ja 14 tundi lamatakse latris. 1,7 tundi veedab lehm ringi liikudes ja sotsiaalsetes kontaktides ning 0,5 tundi juues. See tähendab, et peaaegu 21 tundi päevast on juba kindlalt paigas, lüpsmine ja ajamine võivad seejärel moodustada ainult 2,5–3 tundi päevas. Kolm korda päevas lüpsmise korral tähendab see, et grupist lahkumine, lüpsiplatsile minek, ootealal seismine, lüps ise ja gruppi tagasi pöördumine peavad jääma alla 60 minuti.
Lauda ehituslahendused ja igapäevane tegevus on alati vahetult üksteisega seotud. Seda näitab allolev loetelu võimalikest riskidest, mis võivad lehma ajakava segamini ajada, ja mida selle vastu teha saab.
Pikad lüpsivahed
Neid põhjustavad väikese läbilaskevõimega lüpsiplatsid, suured ootealad ja järgmiste lehmagruppide ettekuhjamine, lehmade aeglane ajamine läbi kitsaste käikude, liiga pikad vahemaad laudagrupist lüpsiplatsile või sellised takistused nagu trepid, astmed või siledad põrandad.
Mida teha?
Lüpsiplatsi suurus ja lüpsjate arv, s.t igatunnine läbilaskevõime peab lähtuma grupi suurusest. Kui ei ole võimalik investeerida tänapäevasesse lüpsiplatsi, on vaja lehmagruppide suurust vähendada. Uusehitistes tuleb need tegurid üksteisega hoolikalt kooskõlla viia ja kavandada ajamisteed nii, et lehmad saavad kiiresti suurtes gruppides turvaliselt lüpsile ja tagasi liikuda.
Noorlehmade ja vanemate loomade käitumises on suuri erinevusi.
Taanis on tehtud uurimus, mis selgitab, et esimest korda poegivad lehmad veedavad rohkem aega söötmislava juures, kuna söövad aeglasemalt ja väiksemate suutäitega.
Domineeriva seisundi puudumise tõttu lasevad nad end kiiremini söötmislaua juurest, lamamislatrist või joogikoha juurest ära ajada. Peale selle on nad lamamislatri valikul palju ebakindlamad ja võtavad halvemini omaks latrid, mida varem kasutasid domineerivad lehmad, ning nende mäletsemise määr on seal 40% väiksem.
Käitumiserinevused põhjustavad 10% väiksema kuivmassi söömise ja 20% lühema lamamisaja. Selle tagajärg on 9% väiksem piimatoodang. Poegimisele järgnev kaalulangus on mullikatel suurem ja piimarasva protsent väiksem.
Lauda parimad kohad peaksid kuuluma esmapoegijatele. Uue lauda projekteerimisel tuleks teha eraldi mullikate grupp. Lamamislatrid kavandatakse kolmes või isegi ainult kahes reas. Esmapoeginute gruppides ei tohi mingil juhul tekkida ülemajutust.
Lehm ei taha olla lõas
Eriti riskantne on lõasolek äsja poeginud lehmadele. Seemendamine, tiinuse uuringud ja muud toimingud, mis söötmislatris tehakse, häirivad lehma päevakava.
Tuleks jälgida, et need ajad oleksid võimalikult lühikesed. Seetõttu tuleks ette näha selekteerimisvõimalustega eraldi sorteerimisalade ja nendele järgnevate palpeerimisrööbaste või püüdeseadmete ehitamine. Seal saab üksikute loomadega ülejäänud karjast eraldi tegelda karja rutiini häirimata.
Lehmad ei lama piisavalt
Lehmad peavad kaua lamama. See niinimetatud vitamiin L on tähtsam kui kõik teised. Veised eelistavad alati lamamist söömisele.
Piisav lamamisaeg vähendab sõrgade koormust ja ennetab seega lonkamist. Lehmadel, kes lamavad korralikult ja piisavalt kaua, on kuni 20% pikem söömisaeg, 15% suurem mäletsemisaktiivsus, vere kortisooninäitajad paremad ja immuunseisund tunduvalt parem. Lamamine soodustab udara ja tiine emaka verevarustust. Selle tulemus on kokkuvõttes parem sööda omastamine ja piimatoodangu suurenemine.
Et neid vigu vältida, peavad latrite mõõtmed probleemideta mahaheitmiseks ja püstitõusmiseks vastama nüüdisaegsele standardile ning neid tuleb vajaduse korral kohandada. Latrid peaksid olema pehmed ja kuivad. Sagedasem allapanu viib pikemate lamamisaegadeni. Uuringute kohaselt toob iga lisakilogramm allapanu kaasa päevas 12 minuti võrra pikema lamamisaja.
Lehma loomulik söömiskäitumine viib selleni, et kõik loomad söövad kõige parema meelega koos, eelkõige hämaras, s.t varajastel hommikutundidel ja õhtul. Teatav konkurentsiolukord tekib ka 60 minutit pärast seda, kui värske sööt on ette pandud.
Söömise parandamiseks peab söömispind olema sile ja söötmislava 15 cm lehma seismispinnast kõrgemal. Mõlemad soodustavad veisel suuremat sülje eritumist. Sööda sage ettelükkamine eelkõige päevasel ajal ja sööda kättesaadavus vähemalt 21 tundi päevas on väga tähtis.
Suure ülemajutus
Asustustiheduse suurenemine laudas põhjustab agressiivsemat käitumist ja sagedasemaid vigastusi. Söömisajad muutuvad, kuna loomad söövad vähem kordi ja kiiremini. Mida madalamal hierarhias on loomad, seda tugevamad on mõjud. Isegi paljunemise valdkonnas on seda võimalik tõendada väiksema viljastumise ja tiinuse määra alusel. Piima rakuarvud on suuremad.
Tüüpilises kuuerealises lamamislatritega vabapidamislaudas peaks igal lehmal olema oma lamamiskoht.
Kuumus tekitab stressi
Suvekuudel toob kõrgem temperatuur laudas kaasa mäletsemise vähenemise, sööda suurema sorteerimise söömise ajal ja lehmade pikema käikudes seismise.
Uusehitiste puhul paigutatakse piimakarja laudad võimaluse korral tuultele avatud kohta, et tagada korralik looduslik ventilatsioon. Lauda räästakõrgused on kavandatud nii, et võimalik on suur õhu sissevool. Peale selle tuleb suvekuudel mõnes laudas mõelda mehaanilise toetava ventilatsiooni paigaldamisele koos lisajahutusega.
Kõik kirjeldatud punktid näitavad, kui tundlik on piimalehma päevakava ja kui vähe tohib teda häirida.
