Sest seda, milline on tõeliselt pühendunud farmeri Mick Gouldi suurim lehm Melody, peab lihtsalt ise nägema. Eesti Tõuloomakasvatajate ühistu spetsialistide seas on pikki mehi, nagu aretusosakonna juhataja Tõnu Põlluäär või klassifitseerija Andres Leesmäe, kuid ka nemad ei paistnud selle lehma tagant peaaegu väljagi.

Sealsed aretusfarmid on selgelt sõnastanud oma loomade aretuse peaeesmärgid ning Mick Gouldil on need: tüüp, kõrge toodang ja tervis. Tema lehmad ongi võimsad, samas on udarad enamasti ilusad, keskmine piimatoodang on 12,5 tonni lehma kohta, lehm on karjas 5-6 laktatsiooni. Karja vanim lehm, keda toimekas, lõbus ning entusiastlik peremees uhkusega meile näitas, oli 14 aastat vana, lüpsnud elu jooksul 150 000 tonni piima ja kui kõik hästi läheb, peaks novembris taas ühe vasika ilmale tooma.

Ent on ka teist tüüpi piimafarme, kes on teadlikult valinud madala omahinnaga tootmise. Inglismaal on teadupärast niiske kliima ning palju sademeid (mida ka omal nahal kogesime) ja kindlasti on tark kasutada sellise ilmastiku eeliseid. Seal on piirkondi, kus lehmad saavad olla karjamaal peaaegu aasta ringi, kindlasti aga veebruarist novembrini. Sellised farmid kasvatavad briti friisi tõugu, mis on väikesem, aga vastupidavam.

Nii on Iani ja Philomena Scarisbricki perefrmis, kus toodetakse karjamaapiima. Praegu, kui rohi kasvab ruttu, peetakse kogu 400-pealist karja karjamaal. Ühe kopli söövad lehmad puhtaks 24-36 tunniga ning siis lastakse loomad järgmisse. Piimatootmises nimetatakse seda Uus-Meremaa tüüpi tootmiseks, kuigi Iani ja Philomena farmis on keskmine toodang seitsme tonni ringis aastas, Uus-Meramaal aga ca neli.

Piima eest saavad sealsed farmerid piirkonniti erinevat hinda – keskmine aga 30 penni ringis. Nende meelest on see madalavõitu ning nii on rõhu asetamine odavale tootmisele tark tegu.