Et reformimiseks valiti just kesksuvine puhkuste, kokkutulekute, jalgpalli EM-i, ja lustipidude aeg, on vist meelega ajastatud tõsistelt asjadelt tähelepanu kõrvalesuunamiseks. Kavalad tegelased need reformijad, teevad ära, enne kui inimesed taipama hakkavad, mis juhtus.

Miljon eurot aastas kokkuhoidu traditsioonide hävitamise ja järjepidevuse lõhkumise hinnaga. Kas järgmisena paistab riigimetsa rendile andmine ning järgnev erastamine ehk mahamüümine?

Miski pole enam püha, kui eesmärgiks saab raha. Nii on alati, ka meie riigis.

Võib ju küsida, et mis sa erametsamutt siin kobised, mis see sinu asi on. No on, ja kuidas veel! Olen Eesti riigi kodanik, seega ka riigimetsa omanik, nagu minister Sester, RMK juht Kallas, koondatud metsamehed ja kõik Eestimaa põlisasukad. Riigimets on ikka olnud meile metsanduse eeskujuks, metsanduse hea tava järgijaks. Riigimetsa hüved, sh. ka puit kuuluvad kogu elanikkonnale ning keegi meist ei soovi, et metsatagavara arutult väheneks ja keskkond seeläbi halvemaks muutuks.

Kui võetakse suund järjest efektiivsemale majandamisele, mida viimase reformiga ju taotletakse, tähendabki see järjest suurenevaid raiemahtusid. Ainult metsast varutava puidu müügist tulebki täiendavat raha, mille RMK riigikassasse annab. Ettevalmistused selleks on kasvõi kuuse raievanuse alandamise suunas seadusemuudatuste kujul tegemisel.

Eestlane kui metsarahvas (kelleks me end uskumustelt ja kultuuriliselt peame) on läbi aegade metsa austanud, säästlikult raiunud ja teinud seda vaid eluliste vajaduste korral, viimases hädas. Kuidagi ei taha uskuda, et meie riigil see viimane häda ja kultuuripuudulikkus juba kätte jõudnud on. Või mine tea?