Letipea kaitseala – rändlindude peatuspaik
Letipea maastikukaitseala on üks neist kohtadest, kuhu tavaline turist tihti ei satu. Eks ta ole selline nurgatagune, ikka kihutad kas Ida-Virru või sealt tagasi, ning kui märkadki tee ääres väikest viita, mõtled ikka, et ah, teinekord. Ja mis seal nii väga vaadatagi – pole seal uhket mõisa ega vanu varemeid...
Tõepoolest, mõisa ja varemeid pole. Aga on näiteks aukartustäratav rändrahnumürakas – vaat et väikese maja mõõtu Ehalkivi, mille maapealse osa maht Vikipeedia andmetel 930 m3, kõrgus 7,6 m, ümbermõõt 49,6 m ja mass umbes 2500 tonni. Ja on omapärane väike valge neljatahuline tuletorn. Ning metsa ja merd ja värsket õhku. Ja muidugi linnulaulu. Teiste hulgas Euroopa suurima laululinnu ronga oma...
Üks asi on looduses konnata omapäi. Hoopis teine mekk on asjal man, kui kaasas on teadjad teejuhid. Meil oli neid kaks – loodusgiid Kauri Kivipõld (MTÜ Lahemaa Ökoturism) ja loodusemees Marek Vahula. Viimasele on Letipea lausa südame külge kasvanud, sest ta on üks neist, tänu kellele see kaitseala kunagi loodud sai.
“Siit ida poole veelindudele rohkem väga peatuspaiku polegi, edasi on juba pank. Nii et see on neil viimane idapoolseim rändepeatuspaik põhjarannikul, enne kui Venemaa paistma hakkab. 1992. aastal olin ma Virumaa Linnuühingu president. 27. jaanuaril kell kaks päeval tuli tollane Lääne-Virumaa kalakaitseinspektor Virko Sirkel Viitnalt Lahemaa kontorist, kus ma siis teadurina töötasin, läbi ja rääkis, et Kunda linn tahab Letipeale rajada Kunda sadama nn Letipea varianti,” mäletab Marek sündmusi tunnipealt.
Kaksteist tundi hiljem, kell kaks öösel, oli valmis ettepanek teha Letipeale kaitseala. “Tollane Lahemaa rahvuspargi direktor Aarne Kaasik viis selle käsipostiga maavalitsusse, seal otsustati, et teeme kaitseala. Sealt läks paber tähitud postiga Viru-Nigula valda ning 30. jaanuaril 1992 loodigi Letipea linnukaitseala, millest 2000. aastal sai maastikukaitseala,” meenutab Marek.
Loodusemehe sõnul oleneb see, kui palju linde Letipeal kohata võib, suuresti tuule suunast. “Täna on siin vaikne. Kui tuul on avamere pealt, siis on linde rohkem teisel pool poolsaart, Toolse külje all. Aga kui on valdavalt maatuul, siis on nad siin.”
Ehalkivi juurde meri meid seekord ei lubanud – pillirootihnikus tuli vesi vastu. Nii võisimegi hiiglast vaid eemalt imetleda. Kauri Kivipõllu sõnul on see kivi üks suurimaid mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas.
Tõsi küll, arvata võib, et merepõhjas leidub suuremaidki. Näiteks Lääne maakonnas Põõsaspea neemest 5 km idakirde suunas on meres Toodrikivi, mille kõrgus merepõhjast ligikaudu
11 m, ümbermõõt 54 m ja mahuks arvatavasti 1200 m3, kuid erinevalt Ehalkivist näevad seda vaid sukeldujad. Ainult väga madala veeseisu korral ulatub kivi veepinnani.
Aga tagasi Ehalkivi juurde, mis on siin seisnud viimasest jääajast saadik, nii umbes 10 000–
11 000 aastat.
“Kui jää Skandinaaviast siiapoole liikuma hakkas, murdis ta kaljusid lahti ja võttis endaga kaasa. Rullis neid niimoodi ümmargusemaks. Ega ta neid väga kaugele maha ei pudistanudki, põhiliselt Põhja-Eestisse. Lätis peetakse juba oluliseks vaatamisväärsuseks kivi, mis on 1,7 m kõrge, 5,2 m pikk ja 4,6 m lai.,” pajatab Kauri Kivipõld.
“Katsuge ette kujutada seda jäämassi, mis need rahnud siia tõi ning kogu Eesti pinda ümber kujundas,” jätkab loodusgiid. “Siin, kus me praegu seisame, oli jää umbes kahe kilomeetri paksune.”
Kahekilomeetrisele jääkihile mõeldes ehk ei tundugi üle pilliroo paistev Ehalkivi enam nii jube suur, aga vaadama tasub teda ikkagi minna.
