Levib ohtlik haigus - saaresurm


Levib ohtlik haigus - saaresurm
Salapärane saarepuu.Foto: Viio Aitsam

Tänapäeva saarekasvatajad peavad arvestama sellega, et levib ohtlik haigus saaresurm.

Harilik saar (Fraxinus excelsior L.) on meil ainus oma perekonna looduslik esindaja ja temagi levila põhjapiir ulatub vaid Lõuna-Soomeni.

Ta on mullaviljakuse suhtes nõudlik. Niiskusenõudlusest tulenevalt eristatakse selle puuliigi kaht mullastikulist ökotüüpi: luhasaar kasvab niiskematel liikuva põhjaveega aladel ja lubjasaar lubjarikastel kamarkarbonaatmuldadel.

Kasvab kuni 32 meetri kõrguseks. Vanimad saared arvatakse meil olevat 200aastased. Metsaregistri andmetel on meil saare enamusega puistuid 6438 ha.

Vastakuti pungad

Noores eas on saar kiirekasvuline ja varjutaluv, kuid pärast 10.–15. aastat valgusenõudlik. Tüvi on vanemas eas helehall ja pikirõmeline. Saart on puhkeperioodil lihtne ära tunda vastakuti asetsevate süsimustade pungade järgi, suvel suurte paaritusulgjate 9–15 lehekesega liitlehtede järgi.

Õitseb enne lehtimist (mais) ja puuliigi omapära on see, et ühelt puult võib leida nii isas- kui emasõisi, ka kahesugulisi õisi. Vili (pähklike) valmib sügisel ja variseb järgmisel kevadel. Vilja hakkab kandma üksikpuuna 15–20aastaselt, puistus 30–40aastaselt.

Head seemneaastad korduvad 2–3 aasta järel, kuigi rikkalikku õitsemist näeb peaaegu alati. Tavaliselt nurjavad hea seemnesaagi hiliskülmad või kahjurid.

Looduslikult uueneb harilik saar seemnetest või kännuvõsu abil, lihtsaim viis on teda saada eeluuendusena vana puistu alla. Selleks tuleks 5–10 aastat enne uuendusraiet puistut hõrendada ja pinnast töödelda, et noortel puudel oleks tekkeks-kasvuks paremad tingimused.

Arvestada tasub, et tugeva tuulega kanduvad tiibviljad seemet kandvast puust kuni 50 m kaugusele.

Saare kultiveerimisel tehakse metsakülvi harva, enamasti istutatakse paljasjuurseid 2–3aastaseid seemikuid või 4–5aastaseid istikuid.

Metsloomadele maitsev

Taimede kasvatamise teeb keerukaks vajadus vilju külvieelselt töödelda (stratifitseerida).

Kultiveerimiseks on sobivamad naadi, angervaksa, sõnajala ja lodu kasvukohatüübid. Istutatakse seaduga 3x2 m või 2,5x2 m, 1670 või 2000 taime hektarile.

Metsloomad on maiad saaretaimede järele, nii et istutaja peab mõtlema ka taimede kaitsmisele. Kultuuri sirgudes tuleb hoolitseda, et valgust jaguks. Tõrjuda tuleb kiirekasvulisi kaaspuuliike.

Saarele sobivad puistus kaasliikideks kuusk, jalakas, künnapuu, arukask, lepp, haab. Teda sobib kultiveerida ka koridoridesse hall-lepikus või haavikus.

Mõlemal juhul tuleb arvestada, et heade kasvutingimuste säilitamiseks tuleb kiirekasvulisi kaaslasi tõrjuda iga 5–7 aasta tagant. Kui ei jätku jõudu järjepidevaks hoolduseks, ei tasu koridorkultuure tegema hakata.

Hariliku saare katsekultuure puhtkultuurina või segus teiste puuliikidega on tehtud möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel tolleaegses Kaarepere sovhoostehnikumis. Luua metsadest leiti ka plusspuid
(n-ö ideaalseid puid, kelle järglasi tahetakse saada) ja nende järglastest rajati 1962. aastal hariliku saare seemneistandus.

Ohtlik saaresurm

Saarehaigustest on seni olnud tuntuim saarevähk, millele on iseloomulikud puutüvel või okstel olevad puhetised. Puhetise keskele tekib haavandiks muutuv lõhe, mis aastatega suureneb. Tugeva kahjustuse korral puu hukkub.

Tuntud saarekahjurid on väike-saareürask ja suur-saareürask, kes mõlemad asustavad juba mingil moel nõrgestatud saarepuid.

Uus ja väga ohtlik saarehaigus on saaresurm, mis võib tabada eri vanuses puid. Haigusele on iseloomulik võrsetest algav koorenekroos, mis läheb edasi puu tüvesse ja mõne aasta möödudes puu hukkub. Teadlased on kindlaks teinud, et haigusetekitajad levivad tuulega, nakatades lehti. Lehearmi kaudu liigub pahalane edasi. On ka saari, kes ei nakatu.

Saarepuit on tehnilistelt omadustelt sarnane tammepuiduga: kõva, pikakiuline, painduv, elastne ja suure kandejõuga. Vanasti tehti saarest aisasid, reejalaseid ja hobuselookasid, tänapäeval kasutatakse saarepuitu siseviimistluses ja mööblitööstuses, spordivahendite valmistamisel.

Rahvapärimusest on teada, et koduõuele istutati saarepuu, sest see pidi pikse endale tõmbama. Saarel on meie rahvausundis suurem tähendus kui mäletame.


Taimede kasvatus

Loe veel

Saareseemnete külvieelseks töötlemiseks (stratifitseerimiseks) on kolm võimalust. Looduslähedane on koguda viljad sügisel, kui nad on muutnud värvi (rohelised lennutiivad on muutunud kollakaspruuniks) ja külvata peenrale, katta kolme vilja paksuse liiva- või mullakihiga.

Teine võimalus on panna seemned kihiti märja liiva sisse. Stratifitseerimine kestab 5–6 (7) kuud, neist esimesed 2–3 temperatuuril +15–20°, edasi 0–1°. Vilju tuleb kontrollida iga 10–15 päeva järel, selgitamaks hallituse ja niiskuse olemasolu. Vajadusel tuleb segu niisutada.

Kui viljadel on idu kestast välja tulnud, tuleb stratifitseerimine lõpetada ja kastid viia jääkeldrisse või külmkambrisse.

Kolmas võimalus on vilju 1–2 ööpäeva leotada vees, vett mõned korrad vahetades. Leotatud viljad pannakse kihiti kilekotti niiske liiva või liiva-turba segusse (vahekorras 1:1) ja kotti hoitakse 1–5° juures kolm kuud. 2–3 nädala tagant kontrollitakse koti hapnikusisaldust.

Eeltöödeldud viljad külvatakse (10–16 g külvirea jooksvale meetrile) ja kaetakse 20 mm paksuselt mullakihiga.

Külv tärkab 12–15 päevaga. Sügisese külvi puhul ilmuvad esimesed tõusmed mai teisel dekaadil.

Optimaalne kasvamistihedus külvirea jooksval meetril on kaheaastaste seemikute puhul 25–35, aastaste seemikute puhul 35–50 taime.

Hiliskülmakahjustuste vältimiseks võib külvata vilju peenrasse alates maikuu teisest dekaadist.

Seemikud koolitatakse 1–2aastaselt seaduga 10x30–15x30 cm.

Istikuid kasvatatakse taimlas 1–3 aastat.

Allikas: Eda Tetlov

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare