Libediku paigaltnihkumine
Kui Tartu Agro peaveterinaar-arst Katrin Alekand veel koolis käis, räägiti libediku paigaltnihkumisest äärmiselt pealiskaudselt. Sest sel ajal loomadel seda ei esinenud. Või kui oli, siis väga harva, diagnoositi aga veelgi harvemini. Ravistki ei räägitud, nii tuligi libediku asukohamuutuse diagnoosimine ning ravi - libediku oma kohale tagasipaigaldamisega - alustada kirjandusest loetu põhjal. Nüüd jagab ta oma kogemusi meelsasti teistelegi.
Võrreldes möödunud sajandiga, on tänapäeval lüpsilehmade toitmine oluliselt muutunud, seetõttu on ka libediku paigaltnihkumine küllaltki sageli esinev häda. Ja mitte ainult meie vabariigis. Katrin käis juulis ülemaailmsel veiste 25. kongressil Budapestis, kus sellele haigusele oli pühendatud pikk loeng. Selgus, et see on ülemaailmne probleem ning sagedasem just seal, kus lehmad saavad rohkelt jõusööta, vähem aga koresööta.
Veise magu koosneb neljast osast, libedik on viimane ehk pärismagu (enne on vats, võrkmik ja kiidekas, mis on sisuliselt söögitoru laienenud osad). Libedikus toimub toitainete (peamiselt valgu) lõhustamine seedeensüümide ja soolhappe toimel.
Normaalselt asub libedik veise paremal pool roidekaare taga kõhu allosas. Libediku paigaltnihkumise korral liigub see enamasti vasakule poole kõhuseina ja vatsa vahele, harvem tõuseb paremal pool kõrgemale, tühimiku piirkonda. Nihkumisel tekib seisund, kus gaasid ja toit ei pääse libedikust normaalselt edasi soolestikku (avaus, mida mööda gaasid liikuma peaksid, jääb alla, gaasid teatavasti tõusevad üles) ning libedikku jäädes põhjustavad loomale valu.
Mõnikord võib libedik ka keerduda, sulgedes väljapääsu hoopiski. Selle tulemusena võib lehm surra.
Risk õigustas
Katrin Alekand hakkas libediku paigaltnihkumist diagnoosima ja seda organit kohale paigaldama ligi kolm aastat tagasi.
Esimeste operatsioonide tulemused osutusid väga heaks ning nii on see olnud järgmistegagi. Kõigil, kellel libedik on õigele kohale tagasi pandud ja sinna kinnitatud, on see paigale jäänud.
Lehm taastub ning toodang hakkab tõusma hiljemalt paari päeva jooksul, paari nädala pärast annab ta piima sageli rohkem kui enne operatsiooni. Näiteks toob Katrin lehma, kelle toodang oli enne operatsiooni 1,5 kg piima päevas, nädala pärast 50 kg ning veel nädal hiljem 60 kg päevas.
Praegu on libedike paigaldamine Katrinil ja tema kolleegidel Tartu Agros peaaegu iganädalane töö. Koos loomaarstide Vilja Saare ja Marika Ojaga on nad aidanud kümnete lehmade maod taas õigesse asetusse.
Rohkem tuleb operatsioone teha siis, kui loomadel on söödaratsiooni muudetud, rekord on siiani viis libediku paigaldust päevas. Õnneks tuleb nii dramaatilisi olukordi ette harva.
Oskus märgata
Tunnused, mille puhul doktor Alekand lehmal libediku nihkumist kahtlustab, on piimatoodangu järsk langus, isu vähenemine, vedelamad ja vähenenud väljaheited - kuna lehm sööb vähem, on ka väljaheiteid vähem. Et loomal on kõhuvalu, võib ta seista küürus - nii on tal kergem olla.
Piimatoodangu langust on kergem märgata neis farmides, kus toimub igapäevane piimakoguse arvestus.
"Sagedamini tekib see neil lehmadel, kes on hiljuti poeginud," teab Katrin. "Pärast emaka tühjenemist on kõhus palju tühja ruumi. Selle peaks täitma vats, kuid kui vats pole piisavalt täis koresööta - heina või silo -, mis mao täidab ja tihkelt vastu kõhuseinu surub, saabki võimalikuks libediku asukoha muutumine."
Mõnikord, kui lehm heidab lamama, võib libedik nihkuda tagasi õigesse paika. Gaasid ja mao sisu pääsevad liikuma ning looma enesetunne muutub paremaks, ta hakkab sööma ja rohkem piima andma. Tavaliselt ei jagu seda rõõmu aga kauaks ning mõne aja pärast liigub libedik uuesti oma õigelt kohalt ära.
Kuigi enamasti muudab libedik asukohta poeginud lehmadel, on doktor Alekand seda korra lahangu käigus diagnoosinud ka vasikal.
Kuidas teada saada, kus libedik parasjagu asub? "Kõige lihtsam on diagnoosida auskulteerimise teel," teab kogenud loomaarst. Ehk siis kuulatledes. "Libedikul on nii eriline kõla, et kui seda eristama õpid, siis naljalt enam ei eksi." Katrin suudab kuulatlemisega täpselt eristada, kus paiknevad libedik, vats, võrkmik, kiidekas ning soolestik. Ta on oma kuulmist harjutanud paljude tervete ja haigete loomade peal.
Lisaks stetoskoobile ehk kuuldetorule võib libediku asukohta määrata ka sõrmede abil, kui vastu kõhuseina koputada või nipsu lasta.
Lahtine ja kinnine meetod
Et libedik õigest asukohast enam rändama ei pääseks, on tõhusaim viis see oma kohale tagasi paigaldada ja siis kinnitada. Selleks on kaks võimalust - lahtine või kinnine meetod.
Kaks esimest aastat kasutas Katrin koos kolleegidega lahtist meetodit. Sel puhul tehakse lehmale kerge üldnarkoos, nii et loom veel oma jalgel püsiks, juhtanesteesia ning lisaks ka tuimastus lõikejoonele, et loom operatsiooni ajal valu ei tunneks. Kõhuseina tehakse nii pikk lõige, et loomaarsti käsivars sealt sisse mahuks, lastakse libedikust gaasid välja, lükatakse libedik käega õigele kohale tagasi ning kinnitatakse nõela-niidi abil. Sellega on ametis kaks tohtrit - üks on haava kaudu kõhuõõnes kuni õlani (suure lehma puhul on tihti nii, et oleks käele veel pikendust vaja) ning torkab nõela läbi libediku- ja seejärel läbi kõhuseina, teine loomaarst sõlmib niidid väljastpoolt kõhunahale õmbluseks. Lisaks õmblusele kindlustavad libediku paigalejäämise ka kinnituskohale tekkivad liited. Niit eemaldatakse tavaliselt kümnendal päeval.
Teise ehk kinnise meetodi puhul masseeritakse libedik kerges narkoosis oleval lamaval lehmal (ilma narkoosita on teda raske külili saada) käte (vahel ka põlvede) abil õigele kohale ning kinnitatakse läbi kõhuseina spetsiaalsete kinnititega. Selle meetodi puhul peab loomaarst olema väga kogenud oskamaks libediku asukohta kõhu pealispinnalt täpselt määrata või siis tuleb tal kasutada endoskoobi abi.
"Kui on oht, et libediku ja magude või kõhuseina vahele on juba eelnevalt tekkinud liited, siis kinnist meetodit kasutada ei saa," teab doktor. Sellisel juhul tuleb kasutada lahtist meetodit ning liited siseorganite vahelt ära kaotada. Liited tekivad enamasti pikemaajalise kroonilise põletiku tagajärjel.
Miks libediku asukoht muutub?
Täpset põhjust ei ole veel välja selgitatud, kuid erinevate uuringutega on kindlaks tehtud mitmeid tekkimist soodustavaid riskitegureid. Libediku normaalse talitluse juures on sellesse gaaside kogunemise-eraldumise võime võrdne. Liigsete gaaside kogunemisel ja eraldumise häirumisel on kaks võimalust:
1) suurenenud gaaside hulk eesmagudes ja libedikus,
2) libediku kontraktsioonide (kokkutõmmete) aeglustumine ehk libediku liikuvuse vähenemine.
Libedikku kogunenud gaas koosneb peamiselt metaanist (70%) ja süsihappegaasist. Suur kogus gaasi venitab libediku välja ja selle kokkutõmbed vähenevad. Lisaks suureneb libedikus osmootne rõhk, mille tõttu organi liikuvus aeglustub ning looma söömus väheneb. Kui libediku kontraktsioonid on aeglased ja loiud, ei liigu söödamass edasi soolestikku, gaasid ja vedelik peetuvad libedikus.
Libediku paigaltnihkumist esineb tavaliselt kaks nädalalt enne poegimist kuni kaks kuud pärast poegimist. Kõige sagedamini diagnoositakse seda esimesel poegimisjärgsel kuul, peamiselt vanematel loomadel. Risk on suurem ka neil esmaspoegijatel, kes pole sotsiaalselt ja toiteliselt kohanenud uue olukorraga (tugevam stress). On leitud, et mida kõrgem on piimatoodang esimesel laktatsioonil, seda suurem risk. Libediku paigaltnihkumist seostatakse ka kõrgetoodanguliste loomade madalama kaltsiumisisaldusega veres (lüpsavad palju kaltsiumi piimaga välja). Seega kaasneb see probleem kõrge produktsiooniga, esinedes peamiselt kevadtalvel (jaanuarist märtsini).
Neist lehmadest, kel on libediku paigaltnihkumine, esineb üle pooltel ka mõni teine poegimisjärgse perioodi haigus. Kõige sagedasemad on äge emaka- või udarapõletik, ketoos ja rasvunud lehma sündroom.
Libediku paigaltnihkumine varieerub suurtes piirides nii riikide kui karjade vahel. Mõnes karjas diagnoositakse aastas ainult üksikud juhud, teistes võib neid olla isegi 20%. Probleemiks võib seda nimetada siis, kui haigust esineb aastas üle 3%-l loomadel. Eestis on mõnedes karjades diagnoositud ja ravitud libediku paigaltnihkumisi aastas ligikaudu 7-10%-l lehmadest.
Allikas: www.loomaarst.ee; Piret Kalmus
Artikkel ilmus ajakirja Maamajandus 2008. aasta septembrunumbris.
