Liblika järelpõlv sõi kuuse okkad ära
Tänavu juulis avastati Saaremaal Kihelkonna vallas Rannaküla metsades okkalainelase (Lymantria monacha) kahjustus. Männienamusega segapuistutes oli tugevamini kahjustatud kuusk, mis moodustas enamasti puistute teise rinde ja järelkasvu. Mändi oli kahjustatud vähem.
Väga tugevasti kahjustatud puistud, kus vähemalt 90% kuuse okastikust oli söödud, haarasid ligikaudu 9 ha.
Laialt levinud
Okkalainelane (varasema nimetusega okkaliblikas) kuulub, nagu liigi nimetuski viitab, lainelaste (Lymantriidae) sugukonda. Temaga sama perekonna liikidest on Eestis leitud veel siin haruldast, kuid lõuna pool sageli ulatuslikke metsakahjustusi põhjustavat käsnalainelast (Lymantris dispar).
Okkalainelane on levinud Euroopas, Väike-Aasias, Lääne- ja Ida-Siberis, Kaug-Idas (Venemaa, Hiina, Jaapan, Korea). Siberi keskosas teda pole.
Tema eelistatud toidutaimedeks on mitmed männi-, kuuse-, lehise- ja nululiigid, kuid ta võib toituda ka lehtpuudel (vahtrad, kased, saared, jalakad, tammed, valgepöögid, pöögid, ploomipuud jt viljapuud). Eri piirkondades eelistavad nad erinevaid toidutaimi. Euroopas enamasti kuuski, kuigi ulatuslikke kahjustusi on tulnud ette ka männikutes.
Üsna raiskajad röövikud
Okkalainelase lendlus ja munemine toimub Eestis juuli keskpaigast augusti lõpuni. Liblikas asetab munad suuremate või väiksemate kogumikena koorepragudesse ja kooresoomuste alla, eelistatult tüve alaosale. Üks liblikas muneb 70–300 muna. Kuu pärast munemist on munas arenenud röövik, kes aga koorub alles pärast talvitumist.
Noored röövikud toituvad noortest okastest ja puhkevatest pungadest, vanemad võivad süüa ka vanemaid okkaid. Röövikud on üsna raiskavad – nende toitumisele on iseloomulik, et enamasti närivad nad okka keskelt läbi nii, et selle tipmine osa langeb maha ja röövik sööb lõpuni ära vaid ülejäänud okkaosa.
Röövikud nukkuvad hõredas võrgendis puude tüvedel või toitumiskohal võras. Nukustaadium kestab 11–19 päeva.
Emasliblika eluiga on ligikaudu 10, isasliblikal kuni 24 päeva.
Mõlemad sugupooled on hea lennuvõimega.
Viimati XIX sajandil
Okkalainelase kahjustusi esineb sagedamini metsavööndi lõunaosas ja metsastepivööndis. Üks viimaseid suuri kahjustusi oli Poolas, kus see 1990. aastate alguses haaras sadu tuhandeid hektareid.
Meile lähimad kahjustusalad asuvad praegu Lätis, kuid erinevalt meist on seal kahjustatud peamiselt mändi. Kirjanduse andmetel vältavad okkalainelase kahjustuspuhangud männikutes umbes viis ja kuusikutes seitse aastat, kusjuures märgatavat kahju tekitavad röövikud 2–4 aasta jooksul.
Kahjustuspuhangud lõpevad reeglina viirushaiguste mõjul, mida soodustab niiske ilmastik. Lindude, röövputukate ja parasitoidide tähtsust selle liblika arvukuse vähendamisel peetakse üsna väikeseks.
Meil ei ole okkalainelase märkimisväärset kahjustust näinud päris mitu inimpõlve, kuigi tegu on kogu Eestis levinud ning kohati sagedase liigiga. Eelmine praeguse Eesti aladel registreeritud okkalainelase kahjustus sai alguse Ida-Preisimaalt 1853. Aastaks 1859 levis see põhja suunas Tartu–Pärnu jooneni ja rauges alles 1863.
Kahjustuse iseloomu alusel oletatakse, et kuusikute hävimise algpõhjuseks Abruka saarel aastatel 1739–1742 oli samuti okkalainelase kahjustus – hävitustöö viisid lõpule üraskid.
Õnneks oli jahe suvi
Huvitav on, et augustikuu alguses leidus okkalainelase kahjustusalal Rannakülas puudel arvukalt nii liblika valmikuid, nukke kui vastseid. Sel ajal peaks toimuma aktiivne okkalainelase lendlus. Et samal ajal leidub ka nukkusid, võiks olla igati normaalne, aga vastsete massilise esinemise aeg oleks pidanud ammugi möödas olema.
Tänavune kevad ja suvi olid suhteliselt jahedad ning seetõttu võis ka okkalainelase areng olla mõnevõrra aeglasem kui soojemates oludes, kuid see ei seleta liblika kõigi kolme arengustaadiumi üheaegset esinemist.
See, et puud olid tugevamini kahjustatud alal augusti alguses okastest kas täiesti või üsna paljaks söödud ja ringi ronivad röövikud suhteliselt väikesed, viitab röövikute nälgimisele – nad ei olnud nukkumiseks valmis.
Sellest lähtuvalt võiks loota, et paljud alatoitunud röövikud ei nukkunudki ja kehvas toitumuses vastsetest arenenud valmikute viljakus jäi väikeseks. 2013. aastal kujunev kahjustus võib seetõttu olla mõnevõrra väiksem, kui see oleks röövikute parema toitumuse korral.
Kuna tänavu oli tegu tugevaastmelise kahjustusega meie olude kohta küllalt suurel alal, on vähetõenäoline, et see oli Rannaküla piirkonnas esimene kahjustusaasta. Tõenäoliselt esines kahjustust ka 2011. aastal, kuid väiksema ulatuse tõttu jäi see märkamatuks.
Mida oodata?
Mis saab edasi? Augustikuu keskel leidus Rannaküla puudel, eriti mändidel, rikkalikult okkalainelase munakogumikke. Seega ei ole kahjustus raugenud ja jätkub järgmiselgi aastal.
Kuna kuused on suurel alal raagu söödud, ei ole nendelt järgmisel aastal märkimisväärset okkakasvu loota. Nii et okkad, kui need kevadel ilmuvadki, süüakse jälle ära. Tõenäoliselt kahjustatakse senisest rohkem ka mändi.
Tugevasti kahjustatud kuused ning arvatavasti ka osa mände uut kahjustust üle ei ela, osa kuuski hukkub aga täiendava kahjustusetagi.
Kui nad ei hukku otseselt okkakaotuse tõttu, saavad neile saatuslikuks tüvekahjurid, eelkõige üraskid ja sikud, kellele on okkalainelase kahjustusalal kujunenud suurepärased elu- ja sigimistingimused.
Okkalainelane
- Valmiku eestiivad on valkjad, nelja sakilise musta joonega. Tagatiivad on hallid, kuid leidub ka tumedaid, peaaegu musta või hallikaspruuni põhivärvusega isendeid.
- Tiibade siruulatus on emasliblikal 45–60 ja isasliblikal 35–45 mm.
- Roosakal tagakehal on mustad ristjooned.
- Isasliblikal on tundlad sulgjad, emasliblikal niitjad.
- Emasliblikal on pikk teleskoopiline muneti. Munad on ümarad, algul oranžikaspruunid, hiljem tumepruunid kuni hallid, läbimõõt 1 mm.
- Noored röövikud on peaaegu mustad, kaetud pikkade tumedate karvadega. Tänu nendele karvadele võivad nad tuule abil levida väga kaugele.
- Täiskasvanult on vastsed 30–35, harvem kuni 50 mm pikkused, pruunid või rohekaspruunid, seljal musta triibu ning sinakate näsade ridade ja mõne punaka näsaga.
- Nukud on 18–25 mm pikkused, pruunikad, pikkade heledate karvatuttidega.
Allikas: Heino Õunap
