Lihaveisteks ilma piimalehmadeta
Seda, kas on mõistlik minna lihaveisekasvatusele üle piimaveiste ristamise kaudu, on aja jooksul palju arutatud. Vastata võib nii jah kui ei. Ajal, mil Eestis oli lihaveiste arv napp, ei olnud teist võimalustki. Neil, kellel jõud piimakarja pidamisest üle ei käinud, kuid maad ja tahtmist jagus, oli üleminekuks valida vaid piimaveiste seemendamine lihatõugu pullidega. Praeguseks on asjad veidi muutunud.
Miks ma veiseid tahan?
Vastus sellele peaks olema ühene: et ettevõtmisest tulu saada. Tulu ja kvaliteet ongi praegused märksõnad. Kahtlemata on loomade olemasolu talus, maade hooldamine jms olulised, kuid lõppkokkuvõttes peab ettevõtmine andma majanduslikku kasu.
Ka lihaveiste aretusprogrammis oleme seadnud eesmärgiks toota kvaliteetset veiseliha minimaalsete kulutustega, parandades pidevalt veiste lihaomadusi, sealjuures kasvukiirust. Seega, et saada suuremat lihakeha ja kiiret kasvu, ei ole mõttekas ristata piimalehmi lihatõugudega. Tulusam on seda teha erinevate lihatõugude omavahelise ristamise teel.
Kuid kas seegi on vajalik? Eestis on 80% erinevaid liha- ja piimatõugude ristandeid ja seda on väga palju. Samal ajal on tõuloomade müügivõimalused praegu väga suured. Tõuloomade müük on tulus äri, seetõttu peaks lihaveisekasvataja püüdlema konkreetse tõu poole.
Ristamisel tuleb mängu heteroosi efekt, mis tähendab, et ristandjärglane kohaneb paremini, on elujõulisem, parema sigivuse, kiirema kasvu ja suurema toodanguvõimega. See on peaagu tõde, kuid võrreldes piima-liha ja erinevate lihatõugude ristandeid, on tulemused viimaste kasuks.
Isa olgu suurem
Õnneks on meil jõudluskontrolli süsteem, kuhu loomapidajad oma andmed esitavad. Andmete hulk aga võiks olla suurem, et teha usaldusväärsemaid analüüse. Siinkohal olekski paslik kutsuda lihaveisekasvatajaid üles osalema jõudluskontrollis ja kontrollialustes karjades kaaluma lihaveised 200 ja 365 päeva vanuses, edastama tapaandmed ning olla täpsed andmete registreerimisel.
Rümba masside analüüsil selgub, et veistel, kelle ema on piima- ja isa lihatõugu, on realiseerimise massid üldjuhul väiksemad kui konkreetse tõu puhtatõuliste või ka erinevate lihatõugude ristanditel.
Samuti on märgata, et kui ema on nn suure tõu esindaja, siis väiksema lihatõuga ristates on realiseerimise massid väiksemad. Seega peaks ristamisel isa tõuks olema suurem
tõug.
Selgub, et kui lihaveisekasvatusele üleminekul kasutatakse piimatõugu loomi, jäävad majandustulemused tagasihoidlikumaks. Pealegi on lihaveiselihast saadavad tooted kvaliteetsemad ja maitsvamad kui piimaveiselihast. Seda on näidanud erinevad uuringud.
Siit soovitus neile, kes mõtlevad, kuidas lihaveisekasvatusega algust teha: ostke endale lihaveised ja jätkake nende aretustööga. Praegu on Eestis registreeritud enam kui 52 000 lihatõugu veist ja kindlasti on neid farmereid, kes oma lehmik-noorkarja müüa soovivad. Terved ja elujõulised emasloomad võiksid lihakombinaadi asemel jõuda kuhugi karja.
Selge, et absoluutset tõde ei ole olemas. Aga trendid, mis tabelist välja joonistuvad, räägivad iseenda eest. Nii ei saa ka kellelegi ette kirjutada, mida teha.Tuleb vaadata oma võimalusi ja sellest lähtuvalt tegutseda. Aga ära ei tohi unustada kvaliteetset sööta, sest ilma selleta jäävad loodetud tulemused veelgi kesisemaks. Selleks, et lihaveisekasvatusest tulu saada, peab lihaveiseid hästi pidama ja söötma.
Artikkel ilmus Maalehe uues lisas Maamajandus.
