Liigirohkusse tasub süveneda
Vaieldamatult on mets ja kõik, mis seal kasvab, meie rikkus. Looduslikku päritolu taimed on leidnud ise sobivaimad kasvukohad ja võiksid seal rahulikult oma elu elada, kui teistel elusolenditel poleks oma huve.
Põllumaa saamiseks on inimene aastasadade jooksul raadanud paljud viljakad lehtpuude kasvupaigad. Nii ongi näiteks jalaka ja künnapuu looduslikud puistud meie metsades haruldased.
Igal oma vajadused
Loodusliku päritoluga taimedest aia loomine on huvitav ettevõtmine. Mõistlik on sel puhul vaadata lähikonnas ringi ja leida just sealt sobivaid liike ning istutada neid ümber. Paraku tuleb looduslikult kasvanud taime ümber istutades teada, milliseid valgustingimusi ja missugust mullaviljakust ta tahab ning milline on ta veevajadus.
Vabalt kasvanud juurestikuga taime puhul võib juhtuda, et suur puu teisaldatakse liiga väikese mullapalliga. Toitvatest juurtest jääb puudu ja puu ellujäämine muutub küsitavaks.
Kui tuua puutaim puukoolist, on kasvamaminek kindlam, kuna taimekasvataja on selleks eeldusi loonud – juba noores eas on kärbitud taime juurestikku ja teda on ka kord või mitu juba ümber istutatud. Taimekasvataja töö tulemusel on puutaimel moodustunud juurepall, mis suudab teda toita ka halvemates tingimustes.
Üldiselt on aga nii, et mida varem puutaim alalisse kasvukohta istutada, seda rohkem on lootust, et ta jääb ellu.
Väljastpoolt meile toodud puutaimede hooldusvajadus on suurem kui kodumaistel liikidel. Võõrast päritolu taimi taskus koju tuues varitseb ka oht saada kaasa haigus või kahjur, millest lahtisaamine võib osutuda vaevanõudvaks tööks.
Meie looduses liikujail, ka seal ametiülesandeid täitvatel inimestel, on olnud silma märgata huvitavaid, puuliigile mitteomaste tunnustega puid. Neid on puukoolides paljundatud kas pookides, pistokste kaudu või meristeemmeetodil. Aastakümneid on kodumaiste vormide ja sortide paljundamisega tegeldud näiteks Tartu puukoolis ja tänu sealsete aednike tööle pakuvad silmailu paljudes koduaedades kasvavad okas- või lehtpuuvormid.
Ehk ette tellida?
Metsaistutusmaterjali kasvatajad on aga valdavalt tõesti kuuse-männi-kase kasvatamisele orienteerunud. Väikestes kogustes pakutakse jalakat ja künnapuud, harilikku pärna ja tamme. Aga näiteks sanglepataimi on müügiks pakkuda vaid üksikutel tootjatel. Metsakasvatajate huvi sanglepa vastu on tegelikult suur, kuid taimede kasvatamist on piiranud seemnepuudus.
Kui soovitakse kultiveerida suuremat kogust vähemlevinud liiki puutaimi, on metsaistutajad tellinud puukoolist taimed ette. See on arukas tegu, sest nii on taimekasvatajal teada, mida vajatakse, ja istutajal on kindlustunne, et saab sobival ajal soovitud taimekoguse. Seda praktikat tasub alati kasutada.
