Nii kesklinna kui Pirita lapsed on elevil. Neid vastu võtvad ettevõtte juht Jaan Metsamaa ning tema abilised Ege ja Sirje uurivad: “Kes on näinud päris lehma?” Tõusevad umbes pooled käed. “Kes aga näinud mängulehma?” Tõuseb veelgi rohkem käsi. Vahepeal seletab Sirje laudas, kuidas igal lehmal on küljes plastikust märgis ehk transponder. Sellega saab looma lüpsmisel n-ö ära tunda. “Osa on siin ka noored. Nad on üsna algusaega siin täiskasvanute laudas” räägib Sirje.

Tüdrukud ja poisid on leidnud lehmadega suure sõpruse. Neid patsutatakse, paitatakse ja hellitatakse. “Nii armas. Nii tore,” kordavad reaalkooli tüdrukud. Keegi hüüab rõõmuga kaaslastele: “Mina sain koos lehmaga isegi selfie't teha”. Reaali poisid räägivad, et osa neist on käinud maal ning loomi piisavalt näinud. “Sadu kordi. Meil on maakodu,” hõikab üks. Tüdrukud tunnistavad, et on lautasid vähem väisanud. Täielik menu-koht on aga kõrvallaut, kus uudistakse vasikaid. Koolilapsed ei tahaks ruumidest lahkuda, sest väikesed loomad löövad neil nunnumeetri põhja. Neid silita-takse ning hellitatakse, fotode ja selfie'de hulka võib loendada ilmselt sadades.

“Aina vähem lapsi hoomab, et piima saadakse lehmalt, mitte kauplusest või mujalt,” ütleb karjalaskepäevale tulnud põllumeeste liidu president, Saidafar-mi peremees Juhan Särgava. Tema sõnul on väga oluline selgitada lastele, mida saab toorpiimast. “Kokkupuude elusate lehmadega ja teiste loomadega on väike. Koduloomad linnas seda ei asenda,” räägib Särgava.

Kuidas Metsaküla Piimal läheb ning kuidas kriisiaeg on üle elatud? “Piimahind langeb. Kriitilised läved on ületatud ning ega valgust ei paista,” muretseb ettevõtte juht Jaan Metsamaa. Kumna külas on aga põllud haritud, viljad maas ja söödavaru-mine algab järgmisel nädalal. “Meil töötab 24 inimest, neist pooled loomakasvatuses. Lautades on 550 lüpsilehma ning sama palju noorloomi,” ütleb Metsamaa. Tänavu märtsis läksid tööle 60-kilovatised päikesepatareid, tänu millele on kuu elektriarved ligi tuhat eurot väiksemad.

Allikas: Harju Elu, 29. mai 2015