Linnukasvataja peab visa võitlust salmonelloosiga
“Suurtootmisele on tuhat või kaks tuhat kana pisku, aga minu jaoks on see aasta töö ja vaev,” ahastas Kopra Karjamõisa OÜ juhataja Jüri Koppel märtsis, kui analüüsid näitasid, et tema lindlas on sees salmonelloos (Salmonella enteritidis). Esimese tuhinaga käskisid veterinaarid kogu karja hukata.
Mees hakkas koos looma-arstiga otsima võimalusi vähemalt sugukarja päästmiseks, sest salmonelloosi on võimalik ka ravida.
“Omanik soovis sugukarja ravida ja selleks ka võimalus on, kuna salmonellooside tõrje eeskiri lubab ravida sugukarja ja selle täienduseks mõeldud noorlinde, kui nad ei ole kliiniliselt haiged, vaid üksnes pisikukandjad,” selgitas pärast mitmeid kõhklusi ravimiseks loa andnud Valgamaa veterinaarkeskuse juhataja Urve Laidvee.
Laidvee arvates on võimalus kanade, kalkunite ja hanede tervenemiseks pisike, kuid ka tema loodab, et kari õnnestub päästa.
Tappa lihtsam kui ravida
Samas hoiab veterinaarteenistus lindudel mõnda aega silma peal ega piirdu ühe prooviga, kui see peaks näitama, et ravi all olnud linnud on terved.
Kitsenduste kohaselt ei tohi omanik linde praegu välja viia ega uusi juurde tuua, mune müüa ega ka ise neid süüa. Samuti haudemune hautada.
Haiguse farmis avastas Koppel tavapärase enesekontrolli prooviga. Eeskirjade kohaselt tuli tootmiskari, 855 mahekana, kohe vastuvaidlemata hukata ja hävitada ka laos olnud 3453 muna. Ühtekokku oli haiguse avastamise hetkel farmis 1800 lindu.
Kanad, haned ja kalkunid on praegu viidud laudast kaugemal asuva talu juurde. Haned on aedikus, iga päev on neil uus rohuplats ja joogivesi.
“Lihtsam on öelda, et hävita, aga ka haigusega võitlemise peale tasub alati mõelda,” on Koppel veendunud, sest mahetootmisega tegelemine on õpetanud ta kannatlikuks.
Algul pakkusid veterinaarid ravimisel arstirohu – antibiootikumi – sööda sisse panemist. Hiljem jäädi pidama selle juurde, et kõige lihtsam on rohi manustada joogivee
kaudu.
“Urve Laidvee laskis Tartu laboratooriumis määrata kõige paremini mõjuva ravimi, sellest oli suur abi,” kiidab Koppel. Ka valla loomaarst Niina Org on toetanud tema ponnistusi lindude ravimisel.
Kopli kinnitusel pole ravi väga kulukas ja ta usub, et kui seda hoolikalt teha, saab karja terveks. Mahekanad, -haned ja -kalkunid on talle olnud lemmikloomad.
Mullu hakkas ta varem ühest lindlast ostetud puurikanade (Koppel pidas neid mahedalt, suvel väljas) kõrvale ostma üle Eesti eri tõugude liha-munakanu koos kukkedega. Oma seitse tõugu oli juba olemas. Ühed neist munesid rohelisi, teised siniseid, kolmandad šokolaadikarva mune.
“Kui haigust poleks tulnud, saanuks tänavu omapäraseid munapühade karpegi müüa, värvida poleks vaja olnudki,” oletas ta.
Laut ehitatakse ümber
Selle asemel et partiidena tibusid sisse osta, tahtis Koppel ise kogu protsessis algusest lõpuni osaleda. Nii kokkuostetud tõukanade munadest kui ka ostetud munadest inkubeeris ta eelmisel aastal tibusid. Valis neist välja paarsada kana ja need oleksid nüüd uusi haudemune tootnud.
“Kui ellu jään ja kõiki linde ei kästa ära hukata, teen edaspidi palju asju teisiti,” arutles mees nüüd.
Laut, kus sulelised talviti ja soojal aastaajal õuest tulles öösiti vabapidamisel olid, läheb renoveerimisele. Niikuinii oli plaanis tänavu lauda sisemus ümber ehitada, et linde vanusegruppide viisi eraldi hoida.
Ka kavatseb ta lõpetada igasugu huviliste lauta laskmise, kes põnevaid sulelisi uudistama kippusid. Pole võimatu, et nendega võiski haigus sisse tulla. Samas on ka hulgi teisi võimalusi haiguse tulekuks, alates ringilendavatest lindudest kuni sõnnikuni välja. Uuendatud laudas, mis peaks sügiseks valmima, saab ta haigusohte vähendada.
“Rahaline kahju on halb, kuid moraalne ja emotsionaalne kahju on palju suurem, tükike elust jälle läinud,” kirjeldas Koppel viimase paari kuu läbielamisi, lootes kogu hingest, et vaev linde päästa, mida tavaliselt keegi sellisel puhul ette ei võta, läheb asja ette.
