Keskkonnauuringute Keskuse laboris tehti mikroskoobivaatlusega kindlaks, et tegemist oli vetikaga. Seejärel küsisid nii Keskkonnainspektsioon kui ka Keskkonnauuringute Keskus mitmelt eksperdilt arvamust, millise vetikaliigiga võis täpsemalt tegemist olla.

Limnoloogiakeskuse professor Ingmar Ott eristas mikroskoobivaatlusel saadud fotode põhjal kaks dominantset sinivetikaliiki. Üheks sinivetikaliigiks oli Anabaena lemmermannii, mis põhjustab Eesti järvedes, eriti pehmeveelistes järvedes nagu ka Lohja järv, üsna sageli veeõitsenguid. Teine sinivetikaliik võis olla tema hinnangul Microcystis viridis. "Täpsemat määratlemist segas kujutise kvaliteet," selgitas Ott. Mõlema nimetatud liigi tüved on võimelised tootma toksiine.

Sinivetikate osas ekspertide arvamused kattusid. Ekspertide hinnangul oli tegemist õitsengu lõppfaasiga ning praegustel andmetel ongi järvevesi juba selginenud.

Seni kuni vees leidub sinivetikaid, tasub suplemisel ja vee kasutamisel järgida Terviseameti kodulehel olevaid soovitusi.