Kui järtades on vesi, võib seal kohata hulgaliselt veelinde, kes hiljem lahkuvad. Tänavu pesitses seal ka sarvikpütt, inimeste vaatevälja harva sattuv lind, keda looduspiltnik Jaak Põder on nimetanud värvika sulestiku tõttu ka põhjamaiseks vikerkaareks.

Appi, vesi kahaneb!

Märjamaa õpetaja Sirje Nootre, kes elab üsna järtade lähedal, käis koos sõpradega pütiperet kaugelt imetlemas. Ilus emalind koos kahe pojaga, kes tihti, nagu püttidel kombeks, emal seljas.

Juuni teisel nädalal oli vaatlejail aga põhjust nende lindude pärast muretsema hakata.

“Kõik käis väga kiiresti,” jutustas Sirje Nootre. “Esmaspäeval, 6. juunil oli seal veel palju vett ja palju parte. Juba järgmisel päeval olid aga pardid kadunud ja vett hoopis vähem, seal solberdas veel paarkümmend valge-toonekurge.”

Kahe päeva pärast oli kogu veeväljast alles vaid paarikümne meetri pikkune lomp piki vana raudteetammi. Selles tiirutas siis uhke sarvikpütt oma kahe pojaga.

“Mida pütiema ette võtab, kui see viimane lompki otsa saab?” muretsesid vaatlejad, kes olid juba järele uurinud, et pütt on kuival maal oma jalgade paiknemise tõttu kehv liikuja ja et lendu tõusta ta veepinnata ei suudagi.

Muretsemisest sai kohe ärevus, sest 10. juunil oli üks pütipoegadest kadunud. Ei tea kust oli asemele ilmunud väike vilgas sõtkapoeg, keda pütiema endast eemale tõrjus.

Päev hiljem oli inimeste jahmatus veel suurem, sest nüüd polnud enam pütiema. Lombi kaldale oli tekkinud kaks sulehunnikut, millest eriti ühes oli aimata püti punakaid sulgi. Inimesed ei jaksanud enam asjade käiku pealt vaadata.

“Kõikide märkide järgi süüakse täna öösel üks kahest alles jäänud linnupojast. Sellel ei saa lasta sündida!” helistas Sirje Nootre tol päeval toimetussegi — kas on soovitada kedagi, kes oskaks nõu anda, mida ette võtta.

Väikesed sukeldujad

Sama päeva õhtupoolikul seisime sealsamas lombi kaldal. Asja oli arutatud lähedal elava linnumehe Andrus Jairiga. Telefonitsi andis nõu keskkonnaameti metsloomade rehabilitatsiooni spetsialist Kärt Jaarma.

Sirje Nootrel ja ta abikaasal Hansul oli näpunäidete kohaselt laenatud päästeametist kahv. Nootre peres oli sündinud plaan viia linnupojad üle lähedal asuvale järvele, mis ei kao ja kus pesitseb teisigi veelinde.

Kui rebased-koerad, kelle jälgi lombikalda pehmel pinnasel näha oli, linnupoegi säästnukski, oleks nood paari päeva pärast ikkagi hädas olnud, kuna lomp oli kadumas. Kui nad aga juba vähegi iseseisvad on, selles mõttes, et oskavad toitu kätte saada, oleks püsiveekogul neil ellu jäämiseks teoreetilinegi võimalus.

Pütipoeg ja sõtkapoeg, kes selleks hetkeks olidki ainsana lombile jäänud, vaatasid päästjaid esialgu kahtlustavalt, aga siis toimetasid vaikselt oma asju edasi. Juhtohjad olid selgelt sõtkapoja käes, kellele pütipojuke sappa hoidis. Koos ujuti ringi, sukelduti väga osavasti, vahepeal hariti sulgesid.

Linnupojad olid nii osavad sukeldujad, et päästeaktsioon ei õnnestunud. Kuigi lombis oli vett veel vaid inimesele poole sääreni, oskasid pütt ja sõtkas kahvast hoiduda. Hans Nootre oli ühes lombi servas kahvaga neid püüdmas, aga linnupojad pistsid pea veest välja juba lombi teises otsas.

Sellest üritusest tuli raske südamega loobuda. “Täna öösel võidakse üks neist ära süüa,” ohkas Sirje Nootre.

Järgmisel päeval leidiski ta eest vaid väikese pütipoja, kes heitunult ujus veel väiksemaks kahanenud lombikesel. “Enne õhtut peame vähemalt tema suutma siit ära viia,” lootis Sirje Nootre. Abiks oli oodata linnumees Jairi. Aga veel enne õhtut oli lomp tühi — ka pütipoeg oli kadunud.

Kes on abitu linnupoeg?

“Looduse loomulikku eluringi tuleks sekkuda nii vähe kui võimalik,” manitsevad keskkonnaministeerium ja keskkonnaamet praegu, kui aeg on sealmaal, et linnu- või loomariigi kogenematud noored võivad tavapärasest sagedamini sattuda inimeste vaatevälja.

“Nad pigem saavad ise hakkama,” püüavad ametkonnad ennetada kaastundlike inimeste mõtlematuid tegusid.

Samas on ära toodud kolm tunnust, mis näitavad, et lind või loom võiks vajada inimese sekkumist: vigastatud lind või loom, emata mitte hakkama saav linnu- või loomapoeg, väljapoole oma loomulikku elukeskkonda sattunud lind või loom.

Nende tunnuste järgi saab Märjamaa juhtumi liigitada abituks olukorraks, kus linnupojad olid jäänud üksi. Arvestades, et pütipoeg veeta elada ei saa, olnuks päeva-paari pärast ta ka oma loomuliku elukeskkonnata.

Sündmuspaik Märjamaa lähistel. Lombi kaldal seisab Hans Nootre, vees on näha linnupojad.

Mis võis juhtuda?

Linnumehed kalduvad hindama, et sarvikpüti pere sattus järtade eripära tõttu ökoloogilisse lõksu — seda märkis nii Andrus Jair kui ka hiljem Pärnumaa linnutundja Indrek Tammekänd.

Nende juttude põhjal võiks oletada:

  • Veekogu kahanemisest tingitult keegi (koer, rebane?) lihtsalt käis seal söömas, kuni linde jätkus. (Kõige tõenäolisem variant.)
  • Noored söödi, ent vana sarvikpütt veekogu kahanemise tõttu lahkus, nagu ekstreemjuhtudel teevad ka mitmed teised linnuvanemad. (Teoreetiline variant.)
  • Pütid söödi ära, aga sõtkapoeg, kes ilmus veekogule ootamatult reedel ja lahkus enne pühapäeva, sattus sinna juhuslikult, olles omal rännakul, ja läks mingil ajendil (teine sõtkas vms) oma teed. (Teoreetiline variant.)

Mida teha, kui lind või loom on hädas

  

  • Abituteks ehk inimese abi vajavaks võib pidada linde ja loomi, kellel on füüsiline trauma; kes pole võimelised emata elama liigile omast elu; kes on sattunud väljapoole loomulikku elukeskkonda.
  • Riigi tasemel korraldavad selliste lindude-loomade abistamist keskkonnaamet ja päästeteenistus. Ametil on Nigula metsloomade taastuskeskus, mis tegeleb I ja II kaitsekategooria liikide isendite rehabiliteerimisega.
  • Kohates abitus seisundis lindu-looma, saab ööpäev ringi helistada valvetelefonile 1313. Sedakaudu kas edastatakse teade asjatundjatele või antakse helistajale juhised, kuidas tegutseda.

Allikas: keskkonnaministeerium