Loodus ei toimi alati inimese soovide kohaselt, seda peaks ka metsaomanik arvestama

Üks varasem lugu, kus kirjutasin, mida põdrad meie kandis söövad, tõi kommentaare, kus mind lausa erametsaomaniku vaenulikuks tegelaseks tembeldati, sest saan jahimeestega liiga hästi läbi. Tõepoolest pole ma kaasa läinud ei metsaomanike jahikeeluaktsiooni või mõne muu minu põhimõtetele vastu käiva üleskutsega, mille eesmärgid on arusaamatud.

Ulukikahjustuste taluvus on metsaomanikel erinev ning suuresti sõltub see inimtüübist, ego ja MINA suurusest. Mõnele ei meeldi, et naabri koer haugub ja kaebab vallavalitsusse. Mõni nõuab paari põdrakraapsu pärast kõigi metsloomade hävitamist. Teine käib metsas, kirub omaette, et loom, sunnik, on noores haavikus puid maitsnud, kuid lepib selle kui looduses kaasnevaga. Kolmas metsaomanik mõtleb, mis ta ise valesti tegi, et raie järel puud loomale ahvatlevaks muutusid. Kas ei jätnud noorendike hooldamisel ulukitele piisavalt näiteks tamme või remmelgat?

Loodus ei toimi alati inimese soovide kohaselt, tal on oma seaduspärasused ning selle teadmisega tuleb ka metsaomanikul arvestada.

Edasi loe Leili metsablogist!