Looduskaitse äestab tervet talupojamõistust
Keskkonnaamet uuendab seitsmendat aastat Võrumaal Haanja looduspargi kaitse-eeskirja ja koostab looduspargile aastateks 2012–2021 kaitsekorralduskava. Pargi suur ala (17 000 hektarit, kuhu jääb 132 küla) on kaitse ranguse järgi jaotatud leebemate piirangutega piiranguvöönditeks ja karmimate piirangutega sihtkaitsevöönditeks.
86% tervest alast jääb eramaadele.
Eksperdid on loodust uurides leidnud, et Haanja looduspargis tuleks mõned sihtkaitsevööndid juurde moodustada ja mõned kaotada.
See puudutab sadu maaomanikke, kelle igapäevaelu ekspertide soovituse elluviimine otseselt mõjutaks – sihtkaitsevööndi režiim keelab igasuguse majandustegevuse.
Ärevus on õhus Haanjamaal ja ulatub otsaga Tallinna. Taas ja taas käivad Haanja inimeste delegatsioonid pealinnas selgitamas, et mõistlik oleks neid mitte eraldada oma keskkonnast.
Haanja küsimus on olnud mitu korda üleval ka Riigikogus. “Looduspargi alal on umbkaudu 1400 omanikku, kellega on suheldud ja kellega on jõutud üksmeelele,” kinnitas keskkonnaminister Keit Pentus viimati riigikogulaste ees. “Vaid nelja inimesega ei ole veel kompromissi leitud.”
Keset põlisasustust
Istume Haanjamaal Erki Soka talu elutoas. Künklik maastik õues on mattunud paksu uttu. Erki Sok, talumees, ka Võrumaa metsaomanike tugiisik, tõstab ärritunult häält, kui loeb ette keskkonnaameti kirjasid ja neid kommenteerib.
“Ma ei saa sellest üldse aru,” ütleb ta. “Uued sihtkaitsevööndid tahetakse teha just sinna, kus veel kõige rohkem on põliselanikke alles. Mujal elavad maaomanikud muidugi saavad asjasse teistmoodi suhtuda, kuna nende sissetulekud tulevad mujalt. Aga tegutsevas talus tähendab sihtkaitsevöönd talu küljest ühe tüki ära võtmist. Kas siht on siinne elu välja suretada?”
“Kui protestijaid on jäänud ainult neli, siis meie oleme neist kaks,” ütlevad naaberkülast kohale tulnud Juta Sikk ja Kalju Kalk. “Aga see neli pole tegelikult tõsi.”
“Ah, ma olen tabanud neid rohkem valetamas,” räägib Juta Sikk. “Minu seni sihtkaitsevööndisse jäänud maadest antakse osa tagasi ja seda põhjendati kui kompensatsiooni uue sihtkaitsevööndi moodustamise eest, aga tegelikult said teised ka maid vabaks, sest see vöönd lihtsalt kaotatakse ära.”
Juta Siku 15 aastat sihtkaitsega kaitstud metsamaa on üks ajendeist, mis neid vihaseks, ärevaks ja nõutuks muudab – kaitse alla läks ilus vana hoitud mets, millesse puutumatuse tingimustes tulid sisse koprad, kes metsa oma tegevusega üle ujutasid.
Kui otsa saab, saad tagasi
“Ma annan väärtusliku metsa kaitse alla ja saan 15 aasta pärast tagasi liigveeprobleemidega, mädanenud metsa, millest enam ühtegi tarbepuud ei saa! Kes mulle garanteerib, et uute loodavate aladega täpselt samamoodi ei juhtu?” küsib Juta Sikk. “Kümne aasta pärast saan needki tagasi ja öeldakse, et võta nüüd, meil on tekkinud paremad asjad, mida kaitsta.”
Ta meenutab, et viisteist aastat tagasi põhjendati talle vajadust tema mets range kaitse alla võtta vajadusega säilitada vaadet Suure Munamäe tornist – et oleks ilus, et poleks näha mahalõigatud metsa.
“Aga nüüd antakse see mets mulle tagasi ja vaatel pole justkui enam tähtsust! See teeb muret, et keskkonnaametil on võimalik niimoodi võtta ja jätta. Tõmmata uusi piire, nagu nad parasjagu tahavad,” ütleb Juta Sikk.
Ökoloog Jaanus Paali sõnastatud vanade loodusmetsade definitsioon on seal Erki Soka elutoas neil kõigil kolmel pähe kulunud.
“Need on metsad, mis on kujunenud suuremal või vähemal määral inimtegevuse tulemusena, kuid mis vastavad põlismetsa või loodusmetsa kriteeriumidele,” loeb Erki Sok järjekordselt ette.
“Kui inimene sellisest metsast eraldatakse, siis see mets ei kesta enam!” on ta jälle vihane. “Selles ju asja sisu seisneb, et inimene hoiab metsal silma peal ja mõistlikul kombel seal toimetab. Kui kogu inimtegevus ära keelatakse, on ühel hetkel mets seisus, kus ei aita enam muud, kui võta lagedaks.”
Ohtlik inimene!
Erki Sok lisab, et sellepärast leiavadki looduskaitsjad vanu loodusmetsi inimasustuse lähedalt, sealt, kus inimene ja loodus on kõrvu läbi aja elanud ja mõlemad omadega hakkama saanud.
“Kõik need haruldased rähniliigid ja taimed, need väärtused, millest nüüd räägitakse ja mille nimel uusi sihtkaitsevööndeid tehakse, on siin olemas olnud ajast aega,” ütleb Erki Sok. “Miks nüüd äkki on siis inimene neile nii suureks ohuks muutunud et mitte kuidagi enam teda usaldada ei saa?”
Oma isatalu jätkaja Erki Sok kaldub arvama, et tänapäeva looduskaitsele on ehk talu olemus võõraks jäänud. “Talu on üks tervik, millesse kuulub ka mets. See justkui peaks rääkimata selge olema, aga miskipärast ei ole.”
“Näiteks Tartus ei minda ärimees Rein Kilgi juurde, et kuule, me võtame sinult nüüd vaksali ära ja selle eest vabastame su maamaksust. Aga maal justkui tohib just täpselt niimoodi käituda!“ toob paralleeli Juta Sikk.
“Eks ise oleme süüdi, nagu mulle üks keskkonnaametnik kord ütles,” sekkub irooniliselt Kalju Kalk. “Oleks mingil ajal metsa lagedaks võtnud, poleks neid muresid praegu olnud.”
Oma metsa tunne
Tallegi on keskkonnaamet tegelikult kompromissi pakkunud. “Pakuti välja, kust küttepuid võtta saaks, aga tiba sihtkaitsevööndit jääb vahele. Kuidas sealt metsast küttepuu kätte saab, pole mõeldud, sihtkaitsevööndi alale ju mingit teed teha ei tohi,” ägestub taas Erki Sok.
Kõik kolm räägivad metsa majandamisest kombel, nagu see taludes vanasti käis – küttepuit ja mõned tarbepuud oma talu vajadusteks. Võimalik, et selline ehe püsimetsandus on Haanjamaal säilinud just maastiku tõttu. Mägede vahel ei ole võimalik selliseid suuremaid lageraieid teha nagu näiteks Kesk-Eestis kombeks.
“Ära ei tohi unustada seda ka, et kui inimene teeb näiteks laastkatuse oma metsa puidust, on sellel ju ka emotsioon juures. Inimene on oma talu metsaga sedapidi ka seotud. Miks on vaja seda sidet lõhkuda?” küsib Erki Sok.
Mu jutukaaslased arutavad, kuidas asjad käia võiks. Looduspargis muud varianti pole, kui nii-öelda vööndis elada. Piiranguvööndis on kaitseala valitseja lubatud majandustegevus võimalik.
“Eeskirjast loeb, et suurim oht vanale loodusmetsale on raie, aga ega piiranguvööndis ka ju ei tohi raiuda ülemäära, sealgi kehtivad piirangud. Minu arvates võiks kas või metsakasutuseks eraldi lepinguid sõlmida, kuid mitte täielikult tegevust ära keelata,” pakub Erki Sok.
Ka Juta Sikk arvab, et piiranguvöönd oleks parem. Looduspargi elanikel on võimalik piiratud või keelatud majandustegevusest lähtuvalt saada hüvitusena Natura erametsamaa toetust. Kuigi sihtkaitsevööndis on toetusesumma veidi suurem, on piiranguvöönd parem, sest seal on omanikul ikkagi teatud määral võimalik oma metsa eest hoolt kanda.
Kalju Kalk meenutab, et kui järjekordselt delegatsiooniga keskkonnaministri juures käidi, lubas minister, et looduskaitse ei tegutse maaomanike selja taga, nagu on olnud kombeks.
“Nüüd kuulsin, et jälle on tehtud üks uuring, selgitati, et erametsas on ikkagi rohkem väärtusi kui riigimetsas. Jälle tuldi välja tulemusega, aga uuringu ajal ei tulnud keegi maaomanikega rääkima,” ütleb Kalju Kalk.
Mis oleks ideaal?
Ideaalpildis maaomanike selja taga asju ei otsustata. Ka peaks mu jutukaaslaste arvates riigil olema praegusest palju parem ülevaade oma võimalustest. Kui suurelt üldse on võimalik kaitsealasid rajada nii, et normaalne elutegevus ei kannataks?
Erki Sok näitlikustab mõtet, et 10% metsade range kaitse alla võtmine tähendab metsanduse jaoks sama, kui loomakasvataja peaks 10% piimast maha valama või põllumees 10% kartulitest ära viskama.
Kui siiski on vaja täiendavaid kaitsealasid luua talumaade arvelt, peaks kompensatsioon olema nii suur, et see tõepoolest piiranguga kaotatut korvaks (praegused toetused on selleks liiga väikesed).
Kompensatsioon peaks olema ette nähtud automaatselt, mitte nii, et maaomanikud peavad seda riigilt ekstra kauplemas käima.
Hõlmab Haanja, Rõuge, Võru, Vastseliina ja Lasva valda, kokku 132 küla.
Pindala 16 991,7 ha, kavas on pindala suurendada 17 043,7 hektarini.
Vastavalt kaitse-eeskirja eelnõule on Haanja looduspargi kaitse-eesmärgid:
- kaitsta, säilitada ja tutvustada Eesti kõrgeimat kuhjelist saarkõrgustikku, esinduslikke ürgorgusid, loodus- ja pärandmaastikke, looduse mitmekesisust; aidata kaasa kohaliku eluolu edendamisele ja säästva puhkemajanduse arengule ning kaitsta kaitsealuste liikide elupaiku;
- kaitsta nende liikide elupaiku, mis on kirjas ELi linnudirektiivi I lisas (nt valgeselg-kirjurähn, laanerähn, laanepüü, roo-loorkull, rukkirääk jt);
- kaitsta elupaigatüüpe, mis on kirjas ELi loodusdirektiivi I lisas (nt harivesilik) ja II lisas (muu hulgas ka vanad loodusmetsad, vanad laialehised metsad, rohunditerikkad kuusikud, okasmetsad oosidel ja moreenikuhjatistel (sürjametsad), soostuvad ja soo-lehtmetsad, siirdesoo- ja rabametsad;
- kaitsta ja säilitada Viitina, Uue-Saaluse ja Rogosi mõisa parke ning kaitsealale jäävaid kaitstava looduse üksikobjekte.
Hõlmab 2302 maaüksust.
2011 mai seisuga on alast eraomandis 86,03%, munitsipaalomandis 0,35%, riigi omandis 8,83%, segaomandis 0,02% ja reformimata riigimaad 4,76%.
Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud:
- muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja kõlviku sihtotstarvet;
- koostada maakorralduskava ja teostada maakorraldustoiminguid;
- kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut;
- anda nõusolekut väikeehitise, sealhulgas paadisilla ehitamiseks;
- anda projekteerimistingimusi;
- anda ehitusluba;
- rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda vee-erikasutusluba, ehitusluba või nõusolekut väikeehitise ehitamiseks.
Vastavalt kaitse-eeskirja eelnõule on loodusparki kavandatud 13 sihtkaitsevööndit (7 hooldatavat ja 6 looduslikku) ning
5 piiranguvööndit.
Allikas: Haanja Looduspargi kaitsekorralduskava eelnõu
KOMMENTAAR
Keit Pentus
keskkonnaminister
Haanja looduspark ja läbirääkimised selle üle puudutavad kokku umbes 1400 omanikku. See arv on väga suur.
Praeguseks on jäänud kompromiss leidmata nelja eraomanikuga. Ma olen kõigi nendega kohtunud ja nagu ma ka siit puldist olen öelnud, inimlikult võttes ma täiesti mõistan nende muret. Aga tõsi on ka see, et kui tegu on unikaalse ja kaitset vajava loodusväärtusega, siis seda saab ja tuleb kaitsta seal, kus see loodusväärtus asub.
Allikas: Riigikogu stenogramm 23. nov 2011
Haanjamaa kõrgustikul näeb eripärast, kõrgustikele ja mäestikele iseloomulikku loodusnähtust jäävihma.
Teatud ilmastikutingimuste puhul vihm (ka uduvihm) hakkab maapinna läheduses jäätuma.
Vihm takerdub puude võradesse, olles jäätudes ja kogunedes aina raskem.
Haanjamaal püsib ka lumi võrades kauem kui mujal, mis jäävihma raskust veelgi suurendab.
Selle raskuse tõttu võivad puuladvad kergesti murduda.
Vahel on terve mets murtud latvasid täis.
n Sihtkaitsevööndis ei pruugi tohtida latvu koristada.
Allikas: Erki Sok, Agu Palo
