Juuni lõpus edastas Euroopa Komisjon Europarlamendile, Nõukogule, Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele teatise, kus ÜPP eelarve osas ei lähtutud esialgselt plaanist kulutada avalikku raha avalike eesmärkide täitmiseks ja muuta senine poliitika õiglasemaks uute liikmesriikide suhtes.

Komisjoni eelarve-ettepanek näeb ette, et liikmesriikides, kus otsemakse moodustab vähem kui 90% EL keskmisest vähendatakse lõhet nende tänase toetuse ja keskmise vahel perioodi jooksul ühe kolmandiku võrra. Seega säilitab Komisjoni ettepanek märkimisväärsed erinevused liikmesriikide põllumeeste toetustes isegi perioodi lõpuks 2020. aastal.

Pettumust valmistab ka ÜPP eelarvevahendite lõviosa jätkuv kasutamine otsetoetusteks. Seega kulub suurem osa ÜPP eelarvest vanade liikmesriikide põllumajanduse otsetoetusteks, millel ei ole selget seost EL ühise avaliku hüvega. Selline eelarve ei taga põllumajandusreostuse kiiret vähenemist.

Eestile ja teistele uutele liikmesriikidele tähendab taoline jätkuv ebavõrdne kohtlemine suurt survet paljude kõrgete loodusväärtustega põllumajanduslike ääremaade kasutusest välja langemisele, mis on otsene oht meie elurikkusele.

Ebamõistlikult kõrgete toetuste jätkuv maksmine vanadele liikmesriikidele tähendab aga suuremaid väetisekoguseid ja suuremat toitaine äravoolu põllumajandusmaadelt, mis on otseselt seotud Läänemere kõrge reostustasemega. Seega ei parane ka Läänemere keskkonnaseisund.

ELF peab vajalikuks, et Europarlament ja Nõukogu muudaksid menetluse käigus ÜPP eelarvet. Põllumajanduse poolt pakutav tuleb siduda avaliku hüvega, mille eest peavad kõik EL-i põllumehed saama võrdselt toetatud. Senised „ajaloolistel õigustel" põhinevad toetused peavad jääma ajalukku.