Täna on põllumajandusel oluline roll Läänemere eutrofeerumisel. Suur osa mineraalväetisena antavast lämmastikust ja fosforist jõuab varem või hiljem merekeskkonda, põhjustades vetikate ja ka kohati mürgiseid ühendeid vette eritavate sinivetikate (tsüaanobakterite) vohamist. Oma lisa annab ka halvasti käideldud sõnnik.

Suuremad saastajad vanad EL liikmesriigid, kus kasutatakse rohkem väetisi ja kus on ka kõrgemad põllumajandustoetused. Kuid liitumisjärgselt on ka uutes liikmesriikides kasvanud nii toetused kui ka mineraalväetiste kasutamine ja põllumajandusreostus.

Pöördumises rõhutatakse kolme omavahel seotud põhimõtet, millele peaks uuenev ÜPP vastama:

- Avalik raha avaliku hüve eest. Enamus põllumajanduse toodangust on turul kaubeldav ja seega peaks selle eest maksma turg, mitte maksumaksja. Samas toodab põllumajandus ka avalikke hüvesid, nagu pärandkoosluste ja kultuurmaastike säilitamine, tööhõive maapiirkondades jpm, mida turul müüa ei saa. Maksumaksja raha kulugu just avalike hüvede eest maksmisele.

- Toetused eesmärgipäraseks. Kõik toetused olgu seotud konkreetsete eesmärkidega, sealhulgas peab olema selge, kuidas need mõjutavad tootmise keskkonnasäästlikkust.

- Aus ja läbipaistev toetuste jaotus. Uute ja vanade liikmesriikide erinev kohtlemine peab kaduma. Raha tuleb jagada mitte ajaloolise referentsi, vaid ühiskonnale loodavate hüvede alusel.

ELF peab WWFi partnerorganisatsioonina oluliseks rõhutada, et Eesti põllumajandusel on ka selge positiivne roll Läänemere rannikualade looduse elurikkuse kaitsel. Meie rannaniidud ja teised pärandkooslused vajavad säilimiseks karjatamist ja niitmist, seega on rannikualadel loomakasvatuse jätkumine hädavajalik.

Uuenev ÜPP peab toetama eelkõige just sellist loodusesõbralikku põllumajandust, kus loodusväärtused on liha, piima, villa vm toodangu loomulikuks kõrvalsaaduseks. Eesti põllumajanduse arengud ei peaks lohisema vanade liikmesriikide vananenud mudelite sabas, vaid olema Euroopa säästva põllumajanduse teenäitajaks.