„Lisaks sellele, et tegemist on avaliku raha raiskamisega kriisi ajal, soodustavad otsetoetused intensiivseid põllumajandamise viise, pannes keskkonnasõbralikumad põllundusmeetodid ebasoodsasse olukorda ja niimoodi panustades jätkuvalt maa- ja veekvaliteedi langusesse,“ märgib ELFi ekspert Aleksei Lotman. „Me teame, et paljud talunikud saavad ja tahavad kasutada jätkusuutlikke põllumajandamise viise, kuid praegu jäävad nad turul tootjatena sageli alla madalate keskkonnastandarditega intensiivpõllupidajatele – see on praeguse EL põllumajanduspoliitika kurb tulemus.“

WWF toob välja, et endiselt makstakse EL-is 75% toetusi maaomanikele nn baastoetusteks, mis ei nõua tagasi mingeid avalikke hüvesid. Ajaloolise pärandi tõttu saavad sellisest skeemist kasu rikkamate riikide suurimad maaomanikud.

Põllumajandustoetused on olnud osaks EL-i poliitikast alates viimasest maailmasõjast ja sageli süüdistatakse seda turu moonutamises, keskkonnaprobleemides ja arengumaade probleemide suurendamises.

„Paljude nende probleemidega on viimaste aastakümnete jooksul tegeldud, kuid 75% toetustest kasutatakse endiselt viisil, millest ei tõuse avalikkusele kasu, kuid ümbritsev keskkond kannatab kahju,“ lisab Aleksei Lotman. „Me kutsume üles valitsusi tundma vastutust meie Läänemere ja raha ees ning tagama selle, et võimalikult suur hulk raha läheks raiskavate otsetoetuste asemel selliste tegevuste toetamiseks, mis toovad kasu avalikkusele ja keskkonnale.“

Toetused põllumajandusele määratakse EL-i ühise põllumajanduspoliitikaga (ÜPP-ga). See moodustab ligi 40% tervest EL-i eelarvest. Praegune ÜPP kehtib aastani 2013 ja järgmise perioodi läbirääkimised käivad praegu. Paralleelselt ÜPP läbirääkimistega on arutusel ka terve EL-i eelarve. Paljud olulised otsused tehakse lähikuude jooksul ning viimased eelarveotsused tehakse 2013. a alguses.