Loomaarst Kadri Kääramehe hobi eest makstakse peale
Olen Tallinna 21. keskkooli kasvandik. Seal sai hea inglise keele põhja alla. Tulin oma parima sõbrannaga Tartusse – tema läks loomakasvatust õppima, mina veterinaariat.
Ta oli pärast kooli lõpetamist Alltechis Pille-Riin Puskari sekretär ja tegi ka tõlketöid. Mina tegin ka juhutõlget. Neil oli suulist tõlget vaja ja mu sõbranna arvas, et tema seda välja ei kanna ning ässitas mind. Ma siis proovisin, ja kuna asi õnnestus, siis sealt see lahti läks.
Ma ei tee palju sünkroontõlget. Ma pole tõlkimist kusagil õppinud ja ei
ole kindlasti nii hea nagu professionaalsed tõlgid. Minu eelis on veterinaarne põllumajanduslik oskussõnavara, mis mul on ülikoolist kaasas. Väikeloomaarstid tänapäeval enamasti tõlget ei soovi, kuna saavad inglise keelega väga hästi hakkama. Pealegi paneb tõlge loengule alati aega juurde.
Tõlge korraldatakse sageli suurloomarahvale ja neile, kes ei ole veterinaarid – paljudel on ju esimene võõrkeel vene või saksa. Olen natuke tõlkinud ka soome keelest eesti keelde, aga seda ainult paar korda. Soome keele oskus on televiisorist nagu põhjaeestlastel sageli. Eesti keelest soome keelde ma ei tihkaks tõlkima hakata.
Tasuta koolitus
Vahepeal oli mõte, et võiks ennast tõlkimise vallas täiendada, aga ööpäevas on 24 tundi ja neist on nagunii vähe. Mul on Hunt Kriimsilma üheksa ametit ja ma ei jõua sinna enam midagi juurde panna. Asju, mida tahaks õppida, on palju. Kui keegi leiutab ajamasina, millega ööpäeva pikemaks saab venitada, oleksin kohe käpp.
Selle poolest on see hea hobi, et muidu ma ei viitsiks pidada ennast kursis suurloomade teemadega, aga nüüd ma saan mitte ainult tasuta koolitust, vaid makstakse peale ka. Kuulen ju ise kõike seda, mida tõlgin. Sünkroontõlkega võib olla, et ei mäleta, mida tõlkisid. Selle tõlke puhul on nii, et mingi osa, vahel kuni pool jääb edasi andmata. Oleneb lektori tempost – tuleb teha kiire kokkuvõte.
Enamasti teen järeltõlget, kus lektor räägib kaks-kolm lauset ja mina võtan need kokku. Kirjalikku tõlget ka, aga seda viimastel aastatel vähem, kuna firmad on hakanud leidma oma töötajaid, kes seda teevad.
Tõlkimine on nagu jalgrattasõit, mis ei lähe meelest ära. Tavaliselt saan materjalid ette ja vaatan need üle. Kui midagi ei mäleta, saab selle järele vaadata. Tavaliselt on nii, et kuumad teemad on suhteliselt samaaegselt üleval, näiteks kas tulevad lainetena mastiidid või sigade haigused.
Tõlkimine on meeldiv hobi. Mu põhitöö on ikka veterinaaria. Kuna sellel aastal teen ka Soomes väikeloomaarsti tööd, siis olen rohkem ära ja see tähendab, et ka tõlkimist on vähem. Muidu tuleb keskmiselt üks asi kuu kohta.
Koerte-kasside hambad
Olen spetsialiseerunud väikeloomade stomatoloogiale ja Tartus Janne Orro loomakliinikus ongi enamik mu patsientidest. Huvi hammaste vastu tekkis tasapisi. Kui töötasin veel maaülikooli loomakliinikus, hakkasime spetsialiseeruma ja see oli hobuste kaudu minu huviks. Tahtsin lapsepõlvest peale saada hobusearstiks, aga ülikooli ajal oli vähe hobuseid ja hobusearste piisavalt.
Õpetasin paremate jõudude puudumisel maaülikoolis paar aastat ka hobuste sisehaigusi. Käisin ise intensiivselt ratsutamas, ja ainus, mida tudengitega praktikas teha sain, oli käia tallis hambaid raspeldamas, kuna seda tuttavad hobuseomanikud vajasid ja lubasid. Kui oli selge, et minust hobusearsti ei saa, liikus huvi kuidagi loomulikult väikeloomade suuõõne peale üle. Õpetan nüüd kord aastas väikeloomade suuõõneprobleeme.
Ühest uuringust ammu tsiteeritud arv, mis on enam-vähem tõsi ka, ütleb, et 80 protsendil patsientidest, kes tulevad väikeloomakliiniku uksest sisse ja on üle kahe aasta vanad, on suus mingi hambaprobleem. Eri indiviididel on erinevad riskid. Suurtel koertel on sagedamini hambamurde ja hammaste kulumist, väikestel koertel rohkem periodondiiti. Aga sellel on individuaalne eelsoodumus nagu inimestelgi.
See ei ole toitumisest põhjustatud, ja ei vasta tõele, et looduslikes tingimustes on kõik palju parem. Ka tõuti kipub olema nii, et kellel on suuõõnega rohkem ja kellel vähem probleeme.
Neid haigusi on ka varem kogu aeg olnud, lihtsalt nüüd me suudame neid diagnoosida ja on võimalik midagi ette võtta. Suuõõne kontroll peaks olema lemmiku tavalise tervisekontrolli üks osa.
Soovitan lemmikloomadele sama mida inimestelegi – hammaste harjamist. Õnneks inimesed ei naera selle üle enam väga. Kassidega peaks alustama ajal, kui nad on kassipojad, siis õpivad nad selle väga hästi ära. Täiskasvanud kassid üldiselt ei nõustu sellega.
Uuringute kohaselt on vaid kolmandik täiskasvanud kassidest nõus aktsepteerima hammaste harjamist, koertest seevastu suurem osa. Loomade jaoks on maitsestatud pastad, mis ei sisalda fluoriidi. Erinevalt inimestest on kaaries koertel väga harv ja kassidel ei esine peaaegu üldse. Põhjuseks see, et nende toidus on vähe süsivesikuid ja kasside hammastel pole ühtegi mälumispinda, koertel on vaid paar. Kaaries on eelkõige süsivesikuterikkas keskkonnas vohavate bakterite tekitatud probleem mälumispinnal.
Koer sobigu peremehega
Ma ei liigita ennast kassi- või koerainimeseks. Olen loomainimene ja ma vihastan tavaliselt inimeste, mitte loomade peale. Mind kipub ettemõtlematus ja vabatahtlik lollus hästi vihaseks ajama. Kui inimene ei vaevu elementaarseid variante läbi kaaluma ja endale selgeks tegema. Näen oma igapäevatöös sageli (seoses loomade varjupaigas töötamisega) läbikaalumata loomavõtu tagajärgi.
Mul on olnud kogu aeg bullterjerid. Aastal 1999, kui kooli lõpetasin, oli mul ainult kass (praegu on kolm kassi). Vanemad pidasid mind ülikooli ajal üleval ja siis ei võta ju lisasuud sööma. Hiljem võtsin bullterjeri kutsika ja käisin temaga kuulekuskoolitustel ning tegin päästet ehk inimeseotsinguid. Järgmine oli rohkem näitusekoer.
Igaüks peaks leidma koera, kes tema eluviisiga sobib. Bullterjer sobib mulle. Nad on sellised koerad, kes on väga aktiivsed, eriti noorena, kuid poolteise-kaheaastasena on nad omandanud tasakaalu, kus on nõus suurema osa nädalast magama ja istuma sinuga teleka ees.
Kui tahad pühapäeval metsa minna, siis nad teevad seda suure entusiasmiga, aga kui sa ei lähe, siis magavad sinuga koos kella üheni. Kui sa neid just väga hullusti paksuks ei sööda, on neil geneetiliselt väga hea pagas ja nad säilitavad kadestamisväärse lihastiku.
Need koerad näevad hoolimata sellest, et neil on diivani-
eluviis, väga trimmis välja. Neil on ka väga hea huumorimeel, nad on natuke kasskoerad, mis tähendab seda, et nad võivad korduva-
test asjadest kergesti ära tüdineda.
Neil pole töökoertele omast vajadust inimesele järgmist käsku oodates otsa vaadata, pigem küsivad nad: “Aga mis kasu mina sellest saan?” Nad ei ole tõsine töökoera tõug, mida ei tohiks võtta, kui pole aega nendega tegelda või sporti teha. Meie inimestel on vahel väga halb komme valida koera välimuse järgi. Iga lemmikloom vajab aega, et temaga tegelda, lihtsalt see vajaminev aeg, tegelemise tüüp ja intensiivsus varieerub nii tõuti kui ka indiviiditi.
Kadri Kääramees
Sündinud 24.05.1976 Tallinnas.
Vallaline.
Lõpetanud hõbemedaliga Tallinna 21. keskkooli ja Eesti Põllumajandusülikooli veterinaarmeditsiini erialal cum laude; praegu Eesti Maaülikooli veterinaar- ja loomakasvatusinstituudi doktorantuuris.
Töötanud Eesti Põllumajandusülikooli/Eesti Maaülikooli väikeloomakliinikus loomaarstina (1999–2006) ja AS Dimela väikeloomatoodete müügiesindajana (2006–2007); praegu töötab loomaarstina Janne Orro Loomakliinikus, Tartu Koduta Loomade Varjupaigas ja kliinikus Pieneläinklinikka Tuhatjalka (Soome). Kord aastas loeb Eesti Maaülikoolis
6. kursuse üliõpilastele väikeloomade hambahaiguste kursust.
Eesti Väikeloomaarstide Seltsi, Eesti Loomaarstide Ühingu ja Eesti Loomaarstide Ühingu aukohtu ning Euroopa loomahambaarstide ühingu (European Veterinary Dental Society) liige.
