Loopealsed kasvavad kinni, liblikad surevad välja
Vähe on eestlasi, kes ei tea Lääne-Eesti kadakasi karjamaid – loopealseid. Tundub, et need on alati Eesti rannikuala ja saarte juurde käinud. Ometi on needsamad kooslused Eestis hävimisohus. Nimelt sõltuvad loopealsed ehk alvarid otseselt inimtegevusest: nad on kujunenud ja aastasadu püsinud mõõduka karjatamise tõttu.
Praegu aga suurt osa loopealseid enam ei majandata ning nende pindala väheneb peadpööritava kiirusega. Kui karjatamine lakkab, püsib loopealne veel mõnda aega avatuna, ent peagi saavad kadakad ja männid võimust ning ala kasvab kinni.
Arvud on karmid. Kui 1930. aastate kaartide järgi oli Saaremaal ja Muhu
saarel kokku 260 km² loopealseid, siis 2004. aastaks oli neid järel vaid
78 km². Praeguseks veelgi vähem. Ka alles olevatest loopealsetest majandatakse vaid üksikuid.
Ei kao mitte üksnes ilus vaade
Needsamad loopealsed on elupaigaks paljudele kitsalt kohastunud taime- ja loomaliikidele. Koosluse kinni kasvades, kui elupaiga pindala järk-järgult kahaneb, kaovad esmajärjekorras need liigid, kes vajavad suuremat elupaika ning kelle elutsükkel on kiirem.
Teadusuuringud on näidanud, et mingi liigi populatsioon ei sure välja kohe kui elupaik on muutunud sobimatuks. Paljude pikaaealiste taimeliikide puhul kulub aastakümneid kui mitte aastasadu enne kui viimased isendid jäänukpopulatsioonist kaovad. Seega näeb hiljuti kahanenud elupaigas tavaliselt selliseidki liike keda seal ala mõõtmete poolest enam olla ei tohiks. Sääraste liikide koguhulka nimetatakse elupaiga väljasuremisvõlaks.
Eriti kaua võib jäänukpopulatsioon maastikus püsida siis kui elupaik on jäänud vaid napilt väiksemaks populatsioonile pikaajaliselt vajalikust. Ometi pole üle kriitilise piiri ahenenud elupaiga populatsioon enam stabiilne: väljasuremisvõlg tuleb varem või hiljem lunastada.
Loopealsed mudelsüsteemina
Anu Tiitsaar uuris oma hiljuti valminud doktoritöö raames, kuidas on Saare- ja Muhumaa loopealsete vähenemisele reageerinud päevaliblikad. Kuna loopealsete ajalooline ja praegune pindala on hästi teada, siis saab uurida kuivõrd on neile elupaikadele spetsialiseerunud liigid
jõudnud juba maastiku muutustele reageerida: kas ja millistel loopealsetel leidub väljasuremisvõlga, st. liike, kes pikas plaanis sellesse elupaika enam elama ei mahu.
Päevaliblikaid leidub Eestis sadakond liiki. Neist 11 on Saare- ja Muhumaal spetsialiseerunud loopealsetele, st elavad vaid selles elupaigatüübis. Doktoritöö näitas, et loopealsete liblikate liigirikkust mõjutavad nii elupaiga tänapäevased kui ka 75 aasta tagused mõõtmed. Seega elavad tundlikumad liblikaliigid nii mõnelgi uuritud alal „võlgu“, olles määratud hääbuma isegi siis, kui elupaiga seisund ei halvene. Tulemus on üllatav ja uudne: liblikate lühikese elutsükli tõttu eeldati
seni, et nad surevad ebasobivaks muutunud aladel välja üsna kiiresti.
Varjatud oht elurikkusele
Elupaikade väljasuremisvõlast pole meil tihtipeale aimugi. Nii võime hetkel leiduva liigilise koosseisu põhjal hinnata selle elupaiga seisundit tegelikust paremaks. Ent stabiilsena tunduv olukord võib
tegelikult olla vaid vari minevikust ning kaduda kui elupaiga seisundit aegsasti ei parandata.
Et loopealsetel ja muudes ahenenud kooslustes praegu elutsevad liigid alles jääksid, ei pruugi piisata vaid olemasoleva säilitamisest vaid neid elupaiku tuleb aktiivselt ka taastada ja laiendada. Muidu kaovad „võlas“ olevad liigid peagi ning elupaik – olgugi, et hooldatud – võib jääda palju vaesemaks. Isegi kiire elutsükliga liigid võivad elupaiga muutustele reageerida pika viiteajaga.
Anu Tiitsaare doktoritöö valmis Tartu Ülikooli zooloogia osakonnas Tiit
Tederi juhendamisel 2011. aasta lõpus. Töö koos eestikeelse kokkuvõttega
leiate SIIT.
