Lumekoorik võtab kitsede jalad verele
Tänavu on jälle lund ja nüüd, kui päike juba soojem, võivad hanged võtta peale tugeva kooriku. Pole harvad juhtumid, kus metsaomanik metsa minnes leiab verise jäljerea.
See võib kuuluda metskitsele, aga, nagu jahimehed räägivad, võib jalgade vigastamist olla ka metsseakesikutel.
Põhiline, mida inimene sel puhul teha saab, on see, et koeri hulkuma ei lastaks, sest kitsel on koorikuga lumel niigi raske käia. Ka talvised rasvavarud hakkavad kevade poole otsa lõppema, ja kui tuleb veel koerte eest põgeneda, võib kitse võhm otsa saada.
Teine hea tegu, mida inimesed teinud, on lisasöötmine talvel vastu kevadet. See on ju seesama kriitiline aeg, mil metsloomad võivad toitu otsides metsakultuurid üles otsida.
Ei pruugi kasu olla
Tartumaa jahimees Jaak Volmer meenutas, et kolhoosiajal võeti ette suuremaid aktsioone metskitsede päästmiseks. Kui oli koorikuline lumi, aeti lahti metsasihte või teeradu, et kitsel oleks parem käia ning et tal oleks kergem magamiskohta leida.
Metskitsed nimelt magavad pinnasel, mille jaoks kraabivad endale lumesse aseme.
Jaak Volmer ütles, et tolleaegsete tähelepanekute järgi kitsed siiski ei allunud inimeste heale tahtele - nad läksid ikka magama oma valitud kohtadesse, olgugi et seal tuli lume kraapimisega rohkem vaeva näha.
"Kui vaadata metssea või ka põtrade jalgade padjandeid, on need tavaliselt paljusid pisikesi lõikearme täis," rääkis Jaak Volmer. Loomade jalad on kohanenud looduses liikumisega ja lumekooriku kriimustused paranevad.
"Pealegi võib üks veretilk lumel sulada suureks ja laiaks, nii et võib jääda mulje tohutust veretööst," lisas Jaak Volmer.
Piirkonniti erinev
Metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse seirearuande järgi on metskitsede arv kahanenud. Enam ei ole kuulda ka nii suurtest metsakultuuride söömisest, nagu see paljudes piirkondades oli veel paar aastat tagasi. Esiteks suurendati küttimislimiite, teiseks on tõrjevahendeid tundma õpitud ja kolmandaks võib arvukuse kahanemine olla ka kitsepopulatsiooni enda loomulik muudatus (loomade arvukus on n-ö laineline - igale kõrgseisule järgneb madalseis).
"Kui metskitsedel ja metssigadel läheb hästi, läheb hästi ka kiskjatel, kelle saakloomad need sõralised on. Kui saakloomi jääb vähemaks, jääb vähemaks ka kiskjaid," märkis Jaak Volmer.
Tavapäraselt saadavad looduse loomulikke seaduspärasid inimeste emotsioonid. Kord on loomi justkui hirmus palju ja kord väga vähe. Tavapäraselt otsitakse siis ka süüdlasi, sest inimeste pähe justkui ei mahu, et kõik looduse protsessid ei ole nii väga nende reguleerida ja mõjutada.
Tihti süüdistatakse jahimehi (olgu loomade suures või väikeses arvukuses), kuigi seosed võivad olla hoopis mujal.
Ei usu hirve levikut
Ka põtrade arvukus on kahanenud, nagu uurijad ütlevad, jälle optimaalsetesse piiridesse - vahepeal oli neid juba nii palju, et põdrauurija Jüri Tõnisson kasutas metsakasvatajatele mõeldes väljendit "taluvuse piiril". Küll läheb hästi hirvedel, keda Eestis on vaid piirkonniti saartel, Lõuna-Eestis ja vähemal määral mujal.
Kas hirvest võib saada arvukuse kasvades metsasööja, kes metsaomanikele probleeme hakkab tekitama?
"Seal, kus ta on, küll," arvas Jaak Volmer. Hirvede kiiret levikut üle Eesti ta ei usu. "Nii palju, kui ma mäletan, on kogu aeg räägitud, et kohe-kohe hakkab hirv meil laialt levima. Aga tegelikult ei ole ta kuigi palju senisest levilast kaugemale liikunud," ütles Volmer.
Ta meenutas ühe hirveuurija juttu, et hirvekari peletab nõrgemad isendid küll oma elupaikade äärealadele, aga sinna need ka jäävad.
Hirved ei ole nagu põdrad, kes tahavad hoopis rohkem omaette olla ja siis palju suuremal alal liikuda. Kui keskkonnaministeeriumi metsaosakonna jahinduse spetsialist Egon Niittee tegi maaülikoolis käies oma lõputööd hirvedest, võrdles ta neid loomi mustlastega selles mõttes, et hirvekari tahab hea meelega ninapidi koos olla.