Kui udaras on probleem - põletik, turse jms -, siis suunab robot heige lehma piima teise kogurisse või kanalisatsiooni, jääb ära inimliku eksimuse võimalus. Kui loom on arvutis haigeks märgistatud, ei ole võimalik tema piimaga kogu paagi piima ära rikkuda.

Lehma jaoks on oluline, et ta saab minna lüpsma siis, kui udar on täitunud ja ta seda tahab. See omakorda tõstab looma toodangut, sest udar on looduse poolt nii tööle pandud, et kui piim udarast välja lüpstakse, siis see, mis ära võetakse, tuleb uuesti tekitada. Ka lüpsikordade arv on robotil tihedam kui inimesel on võimalik tööd organiseerida.

Robotis on võimalik anda lehmale lisajõusööta, see on hea. Kahjuks ei ole jõusööda kvaliteet sageli nii hea, kui kõrgetoodangulised lehmad vajavad. Raskendatud on loomade söötmise järgi grupeerimine, sest ühe roboti all on väga erineva toodanguga loomad. Eristada saab neid ainult jõusöödaga, põhiratsioon on kõigil üks. Lehmale põhjustab see liigse jõusöödalise ratsiooni (sageli kuni 50-60% ratsioonist jõusööta), mis hiljem võib põhjustada atsidoosi.

Robotlüpsil on võimalik arvutist saada väga palju andmeid looma kohta: piima kogus, lehma indlemise atiivsus, kaal ja lüpsikordade arv näiteks. Nende andmete põhjal on palju kergem farmi juhtida. Probleem on aga selles, et inimene, kes neid asju peab jälgima, on teiste töödega üle koormatud ega jõua seda alati järjepidevalt teha. Järeldus jääb sageli hiljaks või seda märgatakse alles siis, kui loom ei anna enam piima – siis on juba hilja.

Robot ei käi ka lehmade vahel ega jälgi nende söömist, liikumist, vatsa täitumist ja mäletsemist. Need on aga väga olulised näitajad, mida suudab ainult vilunud silm kohe registreerida. Kui neid asju nädalas paar korda ei vaadata, kaotame looma tervises ja ka toodangus.