Luua õpperajal: sinililletammik, ja haab, kes kasvab taevasse
Metsaleht valis seekord aga Luua metsanduskooli raja. Internetist leitud rajakirjeldus tundus eriti põnev ja õpetlik. Pealegi on see rada, mille metsatüpoloogiline algvariant on rajatud juba 30 aastat tagasi.
Vändra metsaomanik Leili Mihkelson tuli kaasa, et omal nahal hinnata raja kasulikkust metsaomanikule. Seda oli kohe näha, et Leilil on metsamajandamiskavade lugemise kogemus olemas, sest raja äärde pandud teabe mõistmine tal aega ei võtnud.
Rajapunktide siltidel olev teave on nimelt kirjas metsanduslikus keeles ja lühenditega – puistu asukoht, puurinde liigiline koosseis, kõrgus, vanus, boniteet, puidumaht, mullatüüp, metsatüübirühm, kasvukohatüüp.
Päris algaja metsaomanik saab siltidega hakkama, kui kasutab rajakirjeldust. Selle koostaja, Luua õpetaja Vello Keppart on kõige lõppu lisanud lühendite ja mõistete seletused ning metsatüübi rühmade skeemi.
Palju võimsaid puid
Meie siht oli vaadata, kuidas huviline rajal omapäi hakkama saab. Kooli kantseleist saime kaasa trükise rajakirjeldusega ja veidi kahtlevad sõnad, et võib-olla on raja tagumises pooles läbimatuid kohti.
Me suurim viga oli see, et lasksime kõrvust mööda loodusfotograaf Remo Savisaare hoiatuse Luua kandi “eriti verejanulistest” sääskedest.
Seda avastasime, kui raja teises pooles tekkis tahtmine Kepparti tekstis näpuga järge ajades alusmetsaliike otsida ja rohurinde taimi määrata.
Sääsed andsid niimoodi piitsa, et paigale jääda polnud võimalik.
4,6 kilomeetri pikkuse raja esimene pool, kus rada on laiem ja astumise all rohtu vähem, sai veel hingata.
Sinililletammikut oli võimalik imetleda ja esimeses salumetsakooslust näitavas rajapunktis käis meil pikk arutelu alusmetsa kuslapuu juures, mida Leili kodukandi metsades näeb harva.
Luua matkarada jätab selles mõttes võimsa mulje, et eri liikidega ja erinevates kasvukohatüüpides kasvavate puistute sekka on juhtunud palju võimsaid puid.
Tammik või raieküps arukaasik iseenesest on võimsad vaadata, aga seal on veel ka üksikuid iludusi, näiteks rajapunktidega tähistatud põline saarepuu (ümbermõõt 298 cm) ning 38 meetri kõrgune, sirge ja terve haab, mille latv teiste puude võrade taha üles kaob.
Tamm, saar ja künnapuu näivad rajale oma hõngu andvat. “Hiismetsad ehk laialehised salumetsad, mis on Eestis haruldased,” õpetas Vello Kepparti tekst.
Lisaks on rajal lehise, nulu ja ebatsuuga kultuurpuistud. Seal sai õppida, et siberi nulu tunneb ära sasitud ja pealt roheliste okaste järgi, hariliku ebatsuuga aga kõige kergemini pikatipuliste kattesoomustega käbide järgi.
Lodust oosi otsa
Luua õpperajal leiab suure mitmekesisuse nii maastiku kui metsa poolest. Lodumetsast ja soovikumetsast, kus liigvett nii palju, et rajale on ehitatud laudtee, jõuab kõrgel oosil asuvatesse metsadesse. Seal näeb vanu väikesi kruusavõtukohtigi ja ühel rajale jääval nõlval on putukate, kuklaste ja liivamesilaste elupaik.
Liiviklasi, keda rajakirjelduse järgi võib näha sealsamas teisi putukaid jahtimas, meie ei kohanud, aga see-eest tiirutas sel päikesepaistelisel päeval seal hulk kimalasi.
Rohkem oleks aega nõudnud männikute uurimine, mida on piki oosinõlva pea järjest kuut tüüpi: sinilillemännik, pohla-jänesekapsamännik, laanemännik, mustikamännik, jänesekapsa-mustikamännik ja kõige lõpuks kõdusoomännik nõlva all soos.
Keskele jääb sürjamets, mis kujutab endast kuivemat künkametsa, jälle üks haruldane kooslus, mis rajal on näide sellestki, kuidas kirjelduse koostaja on Erich Lõhmuse tuntud metsatüüpide kõrvale toonud ka Jaanus Paali ja Alfred Ilvese metsatüübid.
Vello Kepparti tekstile, mida käigu pealt vaadete kõrvale lugesime, on iseloomulik, et kirjutatud on rohkem kui parasjagu silme ees.
Ta seletab raja näidete põhjal metsanduslikke mõisteid, hoides kogu aeg silme ees tervikut. Lisaks selgitavad kõrvalepõiked, nagu näiteks turberaie olemus vms.
Metsaomanik saab rajal õppida ka teiste vigadest. Näiteks jääb tee äärde kunagi liiga viljakasse kasvukohta rajatud männikultuur, kus mänd on nüüdseks pidanud ruumi loovutama kasele, haavale, kuusele jne. Või hooldamata jäänud kuusekultuur, millest kask ja haab on nüüdseks üle kasvanud.
Puutumata loodus
Lehtpuunoorendikest möödusime suhteliselt kiiresti, sest noorendiku hooldus on Leilil oma metsast tuttav. Rohkem võttis aega vääriselupaik, kus alates 2000. aasta ja järgnevatest tormiheidetest on jäänud kõik nagu on.
See oli ka ainus paik rajal, kus murdunud puude pärast pidime ringi tegema.
Leili rääkis, kuidas ta aasta-aastalt rohkem naudib puutumata loodust ja et raielangid võiksid olla tema kodukandiski väikesed nagu Luua metsas.
Peale saadud tarkuste rõhutas ta õpperaja emotsionaalseid külgi: “Mulle meeldib jälle näha, kui mitmekesised on Eesti metsad. Kui ilusaid kõrgeid metsi meil on! Ja muidugi avaldavad muljet Luua tammikud.”
Vello Keppart selgitas pärast telefoni teel, et tegelikult jääb õpperada Vooremaa maastikukaitseala piiranguvööndisse, kus raiele kehtivad karmimad reeglid kui majandusmetsas.
Ent reeglitega on Kepparti sõnul üle pingutatud, lubatud on 30 meetri laiused langid, mis võivad olla kuni kahe hektari suurused. Kui selle järgi tegutseda, jäävad metsa pikad piklikud raiealatrassid, mis maastikku ei sobi.
“Need rikuvad maastiku täielikult. Oleme mitu korda teinud ettepanekuid, et viljakates metsades langi laiuse piirang kaotataks, aga seni pole sel tulemust olnud,” rääkis Keppart.
Teine piirang, millel Vello Kepparti meelest pole mõtet, puudutab vääriselupaikasid, mida kaitsealadel pole ette nähtud. Ka mujal saab vääriselupaik olla vaid kuni seitsme hektari suurune. “Mis siis juhtub, kui ka kaitsealal inimene vääriselupaika näeb või kui see on suurem? Minu meelest ei juhtu mitte midagi,” imestas Keppart.
Luua 1979. aastal rajatud ja 2003. aastal uuendatud õpperada võttis aega üle nelja tunni, aga, nagu öeldud, tegid sääsed kohati kiirtempot.
Huvilisel tasub arvestada, et kõige lõpuks jõutakse Luua arboreetumisse – kus ühe õpperaja lõppedes võiks järgmine õppus alata.
