Paar sõna teraviljakaubanduse eripärast.

Teraviljakaubandus on toorainekaubandus nagu nafta- või mineraalikaubanduski. Kaubeldakse füüsilise toorainega. Ligi 90% rahvusvahelisest transpordist moodustab laevadega transport.

Aga võrreldes paljude teiste toorainetega on teraviljakaubandus valdkond, mis toimib vaikselt kusagil taustal ega pälvi avalikkuse suurt tähelepanu. Välja arvatud juhtudel, kui poes hakkavad hinnad tõusma ja suureneb tarbijate pahameel. Viimane kord, kui toiduhindade teema ületas uudiskünnise, oli 2007. aasta. Sellest ajast tänaseni on käinud mõned korrad uudistest läbi, et põllumeestel on rasked ajad. Nüüd räägitakse jälle, et toidukorv on kallis.

Enne tõsu oli suur mõõn

Teraviljamaailmas langesid 2008 aastal kokku kaks asja - ülemaailmne majanduskriis ning erakordselt suured teraviljasaagid 2008. ja 2009. aastal. Mõlemad avaldasid korraga survet hindade langemiseks. Peale selle prognoositi maailmas aastateks 2009 ja 2010 viie-protsendilist teraviljatarbimise vähenemist. Sellest piisas, et nisu hind aastatel 2008 - 2009 langes.

Eelmisel kevadel oli teemaks maailma ajaloo suurimad nisuvarud. Valitses arvamus, et tulgu või veeuputus, viljahinda tõsta ei saa, sest varud on suured. Selline olukord ja suhtumine kestis aprilli lõpuni. Siis muutus kõik.

Miks siis hinnad ikkagi tõusid?.

Kõigepealt teatas Kanada, et neil on kümnendite niiskeim kevad ning külv jääb lõpetamata. Jaanipäeva paiku teatas Venemaa, et neil on kuivavõitu. Juuli lõpuks oli näha, et Euroopas läheb väga kuuma suve tõttu umbes kümnendik viljasaagist kaduma. Augusti algul teatas Venemaa, et pool sealsest saagist on ikaldunud ja eksport läheb lukku.

Maailmas hävis kokkuvõttes 13% teraviljasaagist. Selle tulemusel unustati jutud kõrgetest varudest ja hinnad rallisid tagasi üles 2007. aasta tasemetele.

Mida see kaasa tõi?

Tänaseks on selgunud, et tarbimise vähenemist ei ole viimase kolme aasta jooksul ette tulnud. Hoopis vastupidi, Hiina kasvatas 2009. aastal oma majandust 10% ja 2010. aastal veel rohkem ning Aasias on leidmas aset viimaste sajandite suurim toidumenüü muutus - hiinlaste ja hindude toidulaualt leiab järjest rohkem loomset valku, punase ja valge liha tarbimise suurenemine on seal kõige kiirem maailmas.

Kriis on õpetanud maailmale seda, et inimeste toitumisharjumused on nii fundamentaalsed, et kergelt neid ei muudeta. Kui inimene on ikka harjunud kartuli kõrvale liha sööma, siis pigem käib ta bussiga tööle kui selle toidu arvelt kokku hoiab.

Kas praegu on lagi või tõusevad hinnad veel?

Praegune olukord on selline, et maailmas jätkub teravilja uue saagini. Tõsi, ajaloo suurimatest varudest jäävad väikesed varud juuli lõpuks järele. Aga need allesjäänud reservid asuvad tarbimise jaoks valedel kontinentidel. Aga kui puudujääk tekib, siis alles järgmisel hooajal.

Põhjused, miks vilja ja toidu hinnad on praegu nii kõrged, on hoopis komplekssemad. Esimene põhjus on puhtalt see, et 2009. aastal nafta hind kahekordistus, peamised metallid kallinesid 30 - 50%, teravilja hind aga langes 8%. Seega jäi teravilja hind alla kõigile teistele toorainetele. Kui 2010. aastal majandus jälle kasvama hakkas, kerkis järgmise probleemina üles globaalne inflatsioon. Ajal, kui raha on odav ja keskpangad turguele läbi kommertspankade muudkui uut raha juurde süstivad, nägid nii väikesed kui suured investorid just teravilja näol kaitset inflatsiooni eest ja hakkasid sellesse investeerima.

Teine põhjus on ilm - tsüklon nimega El Niňo Vaikses ookeanis vastutas kliimateadlaste hinnangul suures osas eelmise külma talve ja ülisooja suve eest põhja poolkeral. Praegu on täies hoos järgmine tsüklon - La Niňa, mis on põhjustanud järgmise külma talve põhja poolkeral, samuti Austraalia üleujutused. Lisaks on päikeseplekkide aktiivsus järgmise kuue kuni üheksa kuu jooksul väga suur, mis omakorda jahutab maailma ilma.

Nagu nendest veel vähe oleks, Põhja-Atlandil eksisteerib praegu nähtus nimega NAO ehk Põhja-Atlandi ossilatsioon, mis kujutab endast erinevate õhurõhkude kombinatsiooni. See võimendab meie jaoks veelgi La Niňa toimet ning pikendab Euroopas talve kuni kuu võrra. Kõik see kokku tähendab, et käesolev aasta tuleb vilja tootmiseks väga riskantne - osa kahjust on juba aset leidnud ning osa on kardetavasti veel ees.

Olgugi, et järgmise poole aasta jooksul meid vilja puudus otseselt ei puuduta, on riskikoefitsent juba paariks aastaks turgudele sisse arvestatud. Ja olukord on kõike muud kui turvaline.

Mis saab edasi?

Kardetavasti pole me veel viimast vaatust näinud. Euroopa Liit on suutnud ennast tänaseks defitsiiti eksportida ning järgmisena peaks vilja hind siinsel turul tõusma kõrgemaks kui maailmaturul.

Suur osa allesjäänud teraviljast on rahvusvaheliste kauplejate käes, kes kannavad kindlasti hoolt selle eest, et hinnad veel tõuseksid.

Ilmastikuprobleemide tõttu Austraalias, Euroopas ja Kanadas on maailmas suur puudus kvaliteetsest toidunisust. Ja kui vaadata kaerabilanssi, siis tahaks vägisi ennustada, et suvel ootab meid ees samasugune kaerapuudus nagu eelmisel sügisel tatra puhul.

Kevadel ootab Ida- ja Põhja-Euroopat ees suuremat sorti nisu ja odraseemne defitsiit. Sisendite hinnad on tõusnud ja piirkonnad, kus tootjad on kandnud suuri kahjusi - nagu Venemaa - ei suuda piisavalt investeerida väetistesse ja taimekaitsesse, et järgmine saak hea tuleks.

Kas ja mis tingimustel on viljahindade langus üldse enam võimalik?

Viljahindade languseks oleks vaja, et maailm suudaks korrata aastate 2008 - 2009 saake ning toota kaks-kolm väga head viljasaaki järjest. Kuid juba ette on näha, et seda ei juhtu 2011. aasta saagiga.

Teine stsenaarium oleks see, et maailm siseneks uude, veel raskemasse kriisi ja viljahind hakkaks piirama maailma populatsiooni kasvu juba praegu. Ka seda on raske hetkel ette näha.

Nii et hind jääbki üles ja tõuseb veelgi?

On selge, et kui praaegused kõrged hinnad jäävad püsima, toob see kaasa kordades rohkem kahju kui kolm aastat tagasi lühiajaliselt kõrgel olnud hinnad. Palju on olnud kuulda hääli, et maailm ei suuda tasuda toidu eest tänast kõrget hinda. Sea- ja linnukasvatuse jaoks on viljahinnad ületanud Euroopas taluvuse piiri.

Loogiliselt võttes peaks tarbimise vähenemise tõttu hinnad jälle langema hakkama. Aga kardan, et see nii ei ole. Sealiha hind on liiga madal kahel põhjusel: peade arv on Euroopas liiga suur ning väikesed tootjad on suurte kaubanduskettidega läbirääkimistes nõrgemas positsioonis. See olukord laheneb tõenäoliselt järgmise kuue kuuga, kui sigade arv väheneb.

1970. aastal kulutasid eurooplased toidu peale ca 35% oma sissetulekust, täna kulutab Ida-Euroopa ca 25% ning Lääne-Euroopa ca 15%. Kardetavasti peab inimkond harjuma ära uuesti suurema osa oma eelarvest toidu alla panema.

Sel aastal kuuleme veel palju toiduturvalisusest, näljast, protestidest ning riiklikutest sekkumistest teraviljakaubandusse, kuna see sektor on muutunud varasemast palju strateegilisemaks. Küllap satub ka Euroopa Komisjon surve alla, et lubada hindade alandamiseks Euroopasse GMO maisi- ning rapsisorte tuua.

Tõsine probleem ootaks meid ees juhul, kui maailmas peaks tekkima veel mõni suuremat sorti ilmaprobleem - sellisel juhul oleksime me toidu hindadega seal, kus me veel kunagi olnud pole. Parim relv igal perel kõrgete toiduhindade vastu on juhtida oma sisseoste nii, et külmkapist ei rändaks toitu prügikasti.

Kuidas puudutab see kõik Eesti tootjat?

Eesti on teravilja netoeksportija ning viljahindade tõus avaldab nii tootjatele kui Eesti riigile positiivset mõju. Minu arvates on põllumajandussaaduste eksport Eestis üks tervislikumaid ekspordisektoreid üldse, kuna saadav tulu läheb otse maapiirkondadesse ning otse majapidamistesse. Tõsi, tarbijate jaoks tõuseb toidu hind, ehk piltlikult öeldes liigub raha linnarahva taskust maale, tootjate taskusse. Mina ei arva, et see halb on.

Milline on Eestit maailma viljakaardil?

Eesti on olnud sunnitud viimase seitsme aastaga ära õppima kõik läänemaailma viljakaubanduse mängureeglid ja selle tööga on väga hästi hakkama saadud. Eesti ekspordikogused on väikesed, aga trend on selgelt ülespoole.

Eesti eksportijatel on lepingupartneritena Euroopas väga hea reputatsioon. Ruumi arenguks on veel kõvasti logistika, riskijuhtimise ja planeerimise valdkonnas. Üks Eesti tüüpvigasid on see, et sügisel eksporditakse liiga palju vilja ja rapsi, selleks et kevadel see jälle tagasi sisse vedada - nii läheb kuni viiendik kauba hinnast transpordikuludeks.

Kui agar börsilkaupleja Eesti põllumees on?

Eesti põllumehel endal ei ole vajadust börsikontot omada, sest kokkuostjad teevad selle töö tema eest ära ja pakuvad põllumehele läbi aasta võimalust saagi hinda fikseerida. Eesti põllumees on suhteliselt agar ettemüüja - ca 30% eksporditavast kogustest müüakse enne saaki maha. 2008 ja 2009, kui hinnad langesid, võitsid kõik, kes ette müüsid, aga viimasel ajal, kui hinnad on ainult tõusnud, on ettemüümine kahjulik olnud. Oluline on see, et tootja ei ole sunnitud oma toodangut ära hindama just sügisel, samuti see, et tal on vaba valik seda teha talle sobival ajal.

Milline on Eesti toiduvilja maine rahvusvahelisel turul?

Läti, Leedu ja Soome toidunisu on maailmas tuntud - ostjad teavad, millist kvaliteeti oodata. Kuni 2009. aastani eksportis Eesti ainult söödanisu ja seepärast puudub Eesti toidunisul maailmas nimi. Aga rõõm on tõdeda, et see trend on muutuv ning viimasel kahel aastal on suurem osa ekporditavast nisust olnud juba toidukvaliteediga. Muus osas on Eesti kvaliteet olnud kogu aeg väga hea, ostjad hindavad väga madalat niiskust ning kõrget valgusisaldust.


Mis on teraviljabörs?

- Tänapäevaks on enamik vilju börsil esindatud.

- Euroopa üks suuremaid rapsi- ja teraviljamaaklerfirmasid Copenhagen Merchants on tegutsenud viljaturul pea kolm aastakümmet ja tegeleb peamiselt Balti regioonist pärineva vilja vahendamisega ostjatele üle maailma

- Peamised viljabörsid on Euronext (e Matif, Prantsusmaa – raps, mais, Prantsuse nisu); Liffe (London – söödanisu); CBOT (Chicago – mais, nisu, sojaoad, sojasrott, sojaõli).

Allikas: Indrek Aigro