Maaostja võõras külas pahandab kohalikke
Üks selline juhtum oli 2009. aastal Järvamaal, kui oksjonil võistlesid Tava Mets ja kohalik metsaomanik Toomas Lemming metsakinnistu pärast, mis piirneb Lemmingu maadega.
“Firma võitis ja tegi seal metsas lageraie 2010. aasta kevadtalvel. Tegemist on sügavturbaalaga, mistõttu pole sinna eriti veel võsagi kasvanud,” nentis nüüd Toomas Lemming, kelle huvi naaberkinnistut osta oli seotud sealsete metsade rohkete pärandkultuuriobjektidega.
“Püha Tammiku allika ümber jäeti suure sõdimise peale ikkagi 50 meetri raadiuses mets kasvama,” rääkis Lemming. “Kuid enamasti raiuti minu kinnistu piirini, kus nüüdne raiesmik piirneb Tammiku kultuurihoiualaga. Lageraiete tõttu on kultuurihoiuala mets tuultele avatud. Kuna langile jäeti maha palju toorest puitu, on see kultuurihoiuala metsas tekitanud olulise üraskirüüste. Mul on seal kohati 120–150aastaseid kuuski.”
Samamoodi jõudis metsafirma AP Mets ostetud metsakinnistu tõttu Raplamaale Jalase külla. Hoolimata vaidlustest ja aruteludest, tekkis küla piirile suur raiesmik.
Sealsamas elav Villandi pere saatis tookord Metsalehele oma nukruse väljenduseks Jaan Lõo 1916. aastal kirjutatud luuletuse “Kodumaa metsad”, mis algab nii: “Kodumaa metsades kevade algus, / kodumaa metsades – hävitav talgus: / heliseb kirves ja vihiseb saag, / nende ees murdub viimne kui raag...”
“Jaan Lõo aegadel olid ju ainult saag ja kirves, enamasti peremehe hoolitseva pilgu all,” kirjutas tookord Aino Villand. “Niisugust hullu laastamist siis veel ei tuntud. Meil siin pole enam metsa, ei väikesi kuuski, kadakaid ega pehmet sammaltki sinilille- ja pohlalehtedega, ülesõidetud sipelgapesadest rääkimata. On kurb.”
