Maarja Simovart 12. II 1945 − 12. V 2014
Nii töökat ja tublit taluperenaist kui Maarja Simovart kohtab harva. Mitte enam esimeses nooruses talupere − Maarja ja Jüri Simovart − pidas aastakümneid Harjumaal Nissi vallas Pala talus ligi 30 lehma ja lüpsmine oli ikka perenaise töö.
Pensionieas talupere kandideeris kaks aastat tagasi konkursil “Aasta põllumees”. Toona tuli juttu sellest, kas piimalehmad võiks asendada tunduvalt vähenõudlikumate lihaveiste vastu. Kuid perenaine küsis imestunult: “Aga mis ma siis tegema hakkan, kui enam lehmi lüpsta ei saa?”
Läksime välja, õues laiutas lisaks laudale ka hiiglaslik kasvuhoone, kus sirgetes ridades tomati- ja kurgitaimed kasvamas, ning ei ainsatki umbrohuliblet! Küsimusele, kes siis neid harib, vastas perenaine heatujuliselt, et eks ikka tema ise.
Ja lüpsmisest ning umbrohukitkumisest jäi tal veel nii palju aega üle, et valmistada vildist susse, millele tikkis Muhu mustreid. Muhu susse müüs perenaine ka internetis, sealtkaudu hakati teda kutsuma Sussimemmeks. Maarja Simovardi imekaunid värvilised vilditud sussid, millele perenaine oli tikkinud lillemustreid, on vaatamisväärsus omaette.
Imestasin juba toona, et kuidas ta jaksab.
Veel eelmisel aastal lõpetas pensionieas perenaine järjekordse käsitöömeistrite kursuse Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu koolitusel. “Õppisime tikandeid ja teha tuli ka lõputöö, lisaks õppisin ettevõtlust, tegin vastava projekti ja nüüd sain endale Hollandist haruldase viltimismasina,” rääkis Maarja Simovart Maalehele innustunult eelmise aasta jõulude ajal.
Küllap see liigne innukus igas asjas saigi talle saatuslikuks. Eile lakkas tukkumast Maarja süda. Sussimemm ei tule enam kunagi meie sekka tagasi, jääb vaid tema imekaunis käsitöö, millesse meister on pannud oma hinge.
