Maaülikooli teadlased pressivad hobusesõnnikust ja saepurust uudset ahjukütet
Hobused ei poeta tallides sõnnikut mitte paljale põrandale, kirjutab Greengate.ee. Allapanuna kasutatakse erinevates tallides erinevaid materjale (freesturvast, põhku, saepuru, purustatud paberit jms) ning seda tuleb sõnniku kasutamisel hoolega silmas pidada.
Probleemid tekivad siis, kui allapanuks on saepuru või höövlilaastud. Okaspuu kompostimine on üksjagu lootusetu ettevõtmine. Kirjanduse andmetel komposteerub okaspuu täielikult alles 30–40 aastaga. Luunja Ratsakooli omaniku Sven Šoisi sõnul seisis saepuru neil seitse aastat hunnikus, ilma et mingit muutust oleks märgata olnud.
Mida siis teha? Eks ikka seda, mida saepuruga alati on tehtud. Põletada! Hobusejunne on allapanu kogumassist vaid kümne protsendi ümber. Suurtes tööstuslikes seadmetes, nagu seda on koostootmisjaamad, on võimalik saepuru põletada pressimata ja kuivatamata kujul. Paraku on meie tallide toodang nii väike, et ükski suur soojafirma neid jutule ei võta. Kui siiski soovida põletada, on lahenduseks ahjud, väikekatlad, pliidid ja miks ka mitte grillid.
Väikekolletes põletamiseks on tarvilik saepuru eelnevalt töödelda ehk siis kuivatada ja pressida. Interreg IVA projekti Ecohousing raames ongi Eesti Maaülikooli teadlased Mart Hovi eestvedamisel valmis saanud Eesti oludes uudse biokütuse proovipartii, koondnimega «Hobujõud».
Briketeerimiseks materjal kuivatati. Pressitud kraami puistemaht vähenes ligikaudu kolm korda. Tegemist on umbes koorekannu suuruste silindritega. Lõhnavad maavanaema heinalaka järele. Ja põlevad valusa leegiga.
