Maheda ja tavatootmise vaheline piir on hägune
Kodanikuühiskond tõstab jõudsalt pead ning hiljuti pälvisid nii meie traditsioonilises kui sotsiaalmeedias enneolematult suurt tähelepanu taimekaitsetööd Eesti põldudel. Kui ohtlikud on nendel kasutatavad vahendid tegelikult inimese tervisele ja kui palju nad meie toitu saastavad?
Taimekaitsevahendid on mürgised, aga miks tänapäeva toidutootmises siiski nendeta hakkama ei saa?
Sellepärast, et igal aastal hävib umbes veerand maailma saakidest seente, bakterite, viiruste ja putukate tõttu. Mõnel pool hävib 50 protsenti saagist.
Kas Eesti ei suudaks end ära toita kemikaalivabalt?
Keemiavaba maailma ei ole olemas, me kõik koosneme kemikaalidest. H2O on kemikaal, samuti CO2. Küsimus pole üldse selles, kas üks või teine asi on sünteetiline ehk siis rahvakeeli keemia või mitte! Võime ka naatriumkloriidi laboris toota, ikka on see sama keedusool.
Mind häirib, kui räägitakse keemiavabast põllumajandusest, mis on hea, ilus ja tore. Ei ole tähtis, kas mingi asi on sünteetiline või n-ö looduslik. Oluline on hoopis see, kuidas see aine mõjub inimese tervisele, keskkonnale või vee kvaliteedile. Kõige toksilisemad ühendid on seenetoksiinid, aflatoksiinid, mis on täiesti looduslikud.
Samamoodi tuleks suhtuda ka agrokemikaalidesse. Rääkida tuleks toksilistest ja ohtlikest ning vähemohtlikest või mitteohtlikest ainetest. See, kuidas need saadud on, ei oma vähimatki tähtsust.
Kas piir tava- ja mahetootmise vahel on hägune?
Piirid on tõepoolest väga hägused. Mõlemal juhul võime tekitada inimese tervisele ja keskkonnale suurt kahju.
Mahetootmises on põllule viidavate mürkide kogused väiksemad ja selles mõttes on mahepõllumajanduse surve keskkonnale ilmselt väiksem kui tavapõllumajandusel. Aga kui mahepõllumees veab põllule sõnnikut liiga palju ja vihmase ilmaga, siis kõik see sõnnik jõuab kõrval asuvasse väiksesse järve. Ei ole vahet, kas sinna järve jõuab sõnnik või lämmastikväetis, keskkonda kahjustab see täpselt ühtemoodi.
Kui kasutame mürke, et seeninfektsiooni tõrjuda, satub loodusesse võõraid kemikaale, mis jõuavad tõenäoliselt ka meie toidu sisse. Kui me ei kasuta neid kemikaale, jätab seen taimesse aflatoksiini, mis on palju suurem mürk.
Mahetoit sisaldab sageli rohkem toksiine kui tavatoit, sest seal on saanud patogeenid rahulikult elada.
Kas ELis kehtivad piirnormid taimekaitsevahendite jääkidele on piisavad?
Kõik sõltub tarbitavatest kogustest. Kui sööme korraga ära kilo keedusoola, sureme raudselt ära. Arvan, et inimesel, kes sööb tavalist mitmekesist toitu, on võimatu süüa mingit agrokemikaali üle kriitilise määra.
Praegune intensiivne põllumajandus ei ole inimese tervisele ohtlik. Hea tõendus on see, et meie eluiga pikeneb, mitte ei lühene. Euroopas on jama rääkida sellest, et meie toit on ohtlik või et supermarketis müüakse surmavaid õudusi. Inimkond ei ole söönud kunagi nii ohutut toitu, kui me sööme Euroopas praegu.
Kahjurid muutuvad tõrjevahendite suhtes resistentseks ja tuleb välja töötada uusi, efektiivsemaid vahendeid. Kas need on ohtlikumad kui eelmised?
Sugugi mitte, need on lihtsalt teised. Hea näide on antibiootikumid. Kui penitsilliin leiutati, arvati, et see aitab kõikide bakteriaalsete haiguste vastu. Kümmekond aastat hiljem tuli välja töötada uusi antibiootikume, sest penitsilliinist ei olnud enam abi.
Nüüd, pool sajandit hiljem, on penitsilliin haiglates tagasi. Bakterid tulevad nüüd toime moodsate antibiootikumidega, samas on neil kadunud resistentsus penitsilliini suhtes.
Taimemürkidega on sama. Küsimus ei ole selles, kas mingi aine on rohkem või vähem toksiline, vaid selles, et haigused õpivad ühega tänu evolutsioonile toime tulema.
Kurikuulus Roundup on keskkonnakaitsjatel tihti hammaste vahel – milles seisneb selle peamine ohtlikkus?
Loodusele on loomulikult parem, kui Roundupi ei kasutataks, aga umbrohtu on vaja tõrjuda, kui tahame saaki saada. Roundup laguneb võrreldes paljude teiste herbitsiididega mullas suhteliselt kiiresti. See on üks herbitsiid teiste hulgas ja kui põllumehed seda ei kasutaks, kasutaksid nad midagi muud.
Roundupi probleem kuulub pigem ärieetika valda. Firma Monsanto, kes põhiliselt Roundupi toodab, tõi turule viljad, millele Roundup ei mõju, samal ajal kui umbrohud ümberringi hävivad. Sellega on tekkinud kliendi enda külge kinnistamise olukord – farmer ostab selle geneetiliselt muundatud seemnevilja ja loomulikult ka herbitsiidi. Sest sellele seemnele on ainult siis mõtet raha kulutada, kui kasutad seda herbitsiidi.
Kas Euroopa suhtumine GMOdesse on muutumas?
Kui olime astunud Euroopa Liitu, ilmus kuskil väike uudis, et Eesti on arvatud keskkonnavaenulike riikide hulka. Selgus, et ühe GMO lubamise üle toimunud hääletusel Brüsselis olid kuus riiki, sealhulgas Eesti, selle turule lubamise poolt.
Kesk- ja Lõuna-Euroopas valdab poliitikuid arusaam, et kui tahan saada järgmine kord valitud, siis ma pean vastu olema.
Euroopa mure on minu arvates hoopis see, et viimase 15 aasta jooksul on suured sordiaretusfirmad Euroopast välja kolinud, sest siinne keskkond ei ole neile enam soodne. Ühel hetkel järgneb neile ka toidutööstus.
Bayer on ainus suur sordiaretuse ja agrokeemiaga tegelev firma, mis püüab Euroopas veel olulist tootmist ja uurimistööd säilitada. Olen küsinud roheliste käest, et kui 25 või 50 aasta pärast on Euroopa totaal-ses toidusõltuvuses ülejäänud maailmast, kas võtate vastutuse endale. Loomulikult mitte.
Mida ütlete neile, kes loevad pakendilt „GMO“ ja viskavad toote kui raipe letile tagasi?
Igal taimel, nagu ka inimesel, on 30 000 geeni, mis tähendab, et meie rakkudes sünteesitakse vähemalt 30 000 erinevat valku. GMO puhul lisatakse üks geen juurde, see taim erineb tavalisest siis 1:30 000 võrra.
Teiseks, GMO-valgud pannakse kokku nendest samadest 20 aminohappest, milleks nad meie maos ka lagunevad.
Muidugi on olemas toksilisi valke. Et ohte vältida, on pikad registreerimisprotseduurid, mille käigus veendutakse, et võõra geeni toodetud valk ei ole toksiline.
