Mahetoit läheb moodi
Viimase kümnendi igal aastal on mahepõllumajanduse turg kasvanud vähemalt 10% võrra. 2008. aasta maheviljeluse eest seisva organisatsiooni IFOAM (International Federation of Organic Agriculture Movements) aruande kohaselt tegeleb mahepõllundusega maailmas praegu 120 riiki ning kokku kasvatatakse mahekultuure enam kui 30 miljonil hektaril.
See näitaja on viimase 8 aasta jooksul kolmekordistunud ning neilt pindadelt saadavad tooted moodustavad maailmakaubanduses enam kui 40 miljardi dollari suuruse turu.
Siiski moodustab mahetootmine kogu põllumajandusest vaid 0,7%. Näiteks Itaalia on oma 9 protsendiga ka maailmas suurima mahepõllumajandusliku pindalaga riik.
Sada kilomeetrit tootjast tarbijani
Praegu on maailmas ligikaudu 60 mahetootmist kontrollivat seadust, mis aitavad mahetooteid tavapärastest kaupadest eristada, neile turul eeliseid luua ning nende turustamist reguleerida.
Mahekaubanduse soodustamine loob eeldused looduslike ja puhaste toodete vabamaks ning kiiremaks tarbijani jõudmiseks, mistõttu järjest uued tootjad lähevad üle mahetootmisele.
Kohaliku toidu tarbimise kampaaniatega on saanud oluliseks toidukilomeetrite teema. Põhimõte on siiani olnud, et mida lähemal on toit toodetud, seda kasulikum.
Kuna mahetooteid soovitakse järjest rohkem, suureneb ka kaugetest maadest pärit toiduainete kogus, suurendades seeläbi toidukilomeetreid.
Näiteks Šveitsi ettevõte Bio-Suisse on keelanud kõik lennukiga transporditavad mahetooted.
Üle Euroopa on saadaval suur hulk teraviljasorte, mis rahuldavad osaliselt ka mahepõllumajanduse vajadusi. Kuid just piirkondlike iseärasuste tõttu on vaja leida uusi sorte, mis sobiksid spetsiaalselt maheviljelusse, saavutamaks võimalikult madalate kulude juures head tootekvaliteeti.
Praegu sõltub suurem osa mahekasvatajaid tavaviljeluseks aretatud sortidest. Samas on Euroopa Liidus peagi kohustuslik kasutada just mahetootmiseks sobivaid seemneid. Hetkel saadakse maheviljeluseks seemet kolmest allikast.
Kõige levinumad on tavaviljeluseks mõeldud aretusprogrammid, kust mahekasvatajad valivad enda vajadustele kõige sobivamad seemned.
Teiseks - aretusprogrammid, mida küll alustatakse mahetootmiseks vajalike eelduste loomisega, kuid majanduslikel kaalutlustel pöördutakse tavaviljeluse eesmärkide juurde tagasi. Viimaks sellised aretusprogrammid, kus kõik aretusetapid viiakse läbi mahetingimustes ning valitakse vaid mahekasvatuseks sobilikke tunnuseid.
Näiteks Saksamaal asuv mahesortide aretusega tegelev ühendus ABDP (Association of Biodynamic Plant Breeders) aretab juba mitu aastat piirkondadesse sobivaid ning kasvutingimuste suhtes vähenõudlikke teraviljasorte. Neil on registreeritud 12 teraviljasorti, mille omadused tulevad kõige paremini esile just vähese lämmastikuga maadel. Need taimed on harilikult kõrgemad, kuid väiksema saagikusega ning suurema tera lämmastikusisaldusega.
Kuna loodava sordi edukus seisneb tema laialdases kasutuses, on seda üha kiiremini muutuvate mulla- ja ilmastikuolude ning maheviljeluses kasutatavate erinevate harimisvõtete kombineerimisel keeruline saavutada.
Mahetoodetelegi toob kriisiaeg tagasilöögi
Mahetoodete tarbimisega seotud toiduohutus on sama tähtis kui üldse toiduga varustatus. Ka Euroopa toetus on suunatud sellele, et liidus toodetaks üha rohkem mahekaupu ning neid ka eksporditaks.
Taas on heaks näiteks Itaalia, kus kohalikud mahetooted, nagu oliiviõli ja Parmesani juust, on ka maailmaturul väga hästi läbi löönud.
Praegusel kriisiperioodil on kindlasti oodata mahetoodete tarbimise vähenemist, kuna ei olda nõus rohkem maksma. Kõige enam väheneb eeldatavasti selliste mahetoodete tarbimine, mille vastavaid tavapäraste harimismeetoditega saadud tooteid peetakse samuti suhteliselt tervislikuks ja mis suure tõenäosusega ei sisalda taimekaitsejääke.
Toodete turustamise seisukohast on tähtis koht nn kasvatajate rühmade moodustumisel. Nendeks on tavaliselt rühm väiksemaid tootjaid, kes on tähelepanu saavutamiseks ja ressursside paremaks jagamiseks ühe mütsi alla koondunud.
Mitmetes mahekaupade tootmise lülides on seni areng olnud mitmel põhjusel väga tagasihoidlik.
Ent pikemas perspektiivis on põllumajanduse selle valdkonna elujõulisena püsimiseks vajalik, et ei oleks lünki ega küsimärke mahesortide aretuses, mahekultuuride kasvatamisel, mahetoodete valmistamise käigus, nendele turustamiskanalite leidmisel ning paindlike seaduste loomisel.