Maisisilo toiteväärtus on reeglina suurem kui rohusilol, kuid see sõltub palju maisi koristusaegsest vegetatsioonistaadiumist ja kuiv­ainesisaldusest. Maisi ja maisisilo kõige väärtuslikumaks toitaineks tuleb pidada tärklist, seda eelkõige maisitärklise erilise koostise pärast.

Arvestades maisitärklise erilist väärtust, võime lehmade söödaratsioonis tärkliserikka maisisilo igat kuivaine kilogrammi pidada võrdseks kilogrammi odrajahu toiteväärtusega.

Eestis leidub maisikasvatajaid, kes on osanud toota kõrge kuivainesisaldusega maisisilo ka suhteliselt ebasobivates kasvutingimustes. Õpime nende kogemustest ja teeme enam lehmadele meelepärast sööta.

Erinevalt teistes teraviljades olevast tärklisest ei seedu suur osa maisitärklisest vatsas, küll aga peensooles. Peensooles seedunud tärklis varustab organismi vajaliku glükoosiga ilma maksa koormamata.

Just seda tuleb pidada maisitärklise eeliseks suuretoodanguliste lehmade söötmisel, eriti laktatsiooni algul, kui lehmade söömus on väike. Nii saame vähendada vatsas fermentatsiooni intensiivsust ja koos sellega vatsaatsidoosi ja nihkunud libediku esinemise riski lehmadel.

Seedub erinevalt

Nii maisisilo tärklisesisaldus kui tärklise seede koht seedekanalis sõltuvad koristusaegsest vegetatsioonistaadiumist, maisi sordist ja kasvuaegsetest ilmastikutingimustest. Maisitera muutub kõvemaks ja kuivemaks koos vegetatsioonistaadiumi edenemisega. Taime arenemisega muutub suhkur maisiteras tärkliseks, niiskusesisaldus väheneb ja tärklisegraanul pakitakse üha tihedamini maisitera sisse.

Selleks et mõista, miks maisiteras olev tärklis seedub veiste seedetraktis erinevalt teiste teraviljade tärklisest, peame teadma maisitera ehitust. Maisiteras asub tärklis kahes väga erinevas fraktsioonis. Maisi perikarbi (kesta) all asuva endospermi (tuntakse eelkõige klaasja endospermi nime all) koostises olev tärklis on tugevasti seotud ühe erilise varuproteiini – prolamiiniga (maisitera prolamiini nimetatakse ka zeiniks), mille osatähtsus moodustab maisitera proteiinist üle 50%. Maisitera tuuma ümber ja klaasja endospermi all olevat tärklist sisaldavat fraktsiooni nimetatakse jahuseks endospermiks, kus proteiinifraktsiooniks on enamasti tärklisega ristsidemeid mitte moodustav gluteniin. Maisitera arenedes klaasja endospermi osatähtsus suureneb ja jahuse endospermi oma väheneb, samal ajal suureneb ka prolamiini ja väheneb gluteniini osatähtsus maisiteras. Klaasja ja jahuse endospermi omavaheline suhe sõltub peale vegetatsioonistaadiumi ka sordist.

Maisiteras oleva tärklise seeduvuse määrab ära klaasjas endosperm, mis moodustab koos vees ja vatsavedelikus lahustumatu prolamiiniga omamoodi maatriksi. Kõik loomakasvatajad on kokku puutunud maisitera eriliste omadustega looma seedekulglas. Maisijahu jahvatatakse ka enne lehmadele söötmist võimalikult peeneks, jämeda jahu korral jääb maisijahu seedumatuks, mida enamasti täheldame juba rooja visuaalsel vaatlusel. Vaid maisijahu peene fraktsiooni korral pääsevad seedeensüümid klaasja endospermi koostises olevat tärklist lõhustama.

Maisisilo koristatakse enne tera täisküpsuse saavutamist, seda eelkõige seepärast, et tera loomorganismis seeduks. Maisi optimaalne kuivaine- ja tärklisesisaldus koristamisel on palju suurema tähtsusega kui rohusilo koristamisel. Liiga väikese kuivainesisaldusega maisisilo (<20%) toiteväärtus on rohusilo omast madalam. Liiga kõrge kuivainesisaldusega (>40%) maisisilo söötmisel muutub maisitera niivõrd kõvaks, et see jääb ilma erilise eeltöötluseta loomorganismis seedumatuks.

Seeduvus vatsas

Olenevalt maisitera kuivaine- ja tärklisesisaldusest ning koristusaegsest vegetatsioonistaadiumist avaldab maisisilo ka väga erinevat mõju vatsa ökosüsteemile, lehmade tervisele, produktiivsusele ja ka piima koostisele. Kui silos on maisitera muutunud liiga kõvaks (palju klaasjat endospermi), siis süsivesikute fermentatsioon vatsas väheneb, tekib mikroorganismidele vähem kättesaadavaid fermentatsiooni lõpp-produkte ning seeläbi väheneb ka mikroobse proteiini süntees.

Silo söömus sageli küll suureneb, kuna vatsas seedumata või vähe seedunud maisisilo (on reeglina peene fraktsiooniga) liigub seedekanalis kiiremini, ei pruugi seeläbi piimatoodang suureneda. Kui liiga kuiva maisisilo tõttu jääb mikroobse proteiini süntees vatsas vähemaks, tuleb see kompenseerida täiendava, vatsast mööduva proteiinsööda lisamisega. Mittevalgulise proteiinsööda (nt karbamiidi) lisamine sellisel juhul ei aita, on asjata raha kulutamine ja lehma tervise rikkumine.

Selleks et liiga kuiva maisisilo (>35%) seeduvust vatsas suurendada, tuleb hoidla avada söötmiseks hiljem, et lasta silo hapetel klaasjas endospermis olevat prolamiini-tärklise maatriksit lahustada. Nagu tabelist näeme, hakkab kuiva (>35–40%) maisisilo seeduvus vatsas oluliselt paranema alles pärast nelja kuu pikkust fermentatsiooniaega.

Meie kliimas tuleb esialgu siiski arvestada sellega, et koristuse ajaks ei saavuta mais veel soovitud vegetatsioonistaadiumi, silos jääb kuivaine- ja tärklisesisaldus pigem madalaks.

Heina ja põhu lisamine

Kui optimaalsest kuivema maisisilo söötmisel saame probleeme suhteliselt kergesti lahendada mõne vatsas kergesti seeduva teravilja võtmisega ratsiooni, siis mõnevõrra keerukam on olukord märja maisisilo puhul. Eriti hoolikalt tuleb jälgida täisratsioonilise segasööda kuivainesisaldust ja piisava efektiivse kiu olemasolu.

Kui lisaks maisisilole sööta lehmadele kuivainerikast rohusilo, on võimalik ratsioon tasakaalustada; kui ka rohusilo kuivainesisaldus on madal, siis reeglina see ei õnnestu. Sageli tulebki märgade silode puhul lehmade ratsiooni võtta niivõrd palju heina või põhku, mis nullib igasuguse maisisilo söötmise eelise.

Heina ja põhu lisamisega viime sageli ratsiooni kuivaine energia kontsentratsiooni taseme ja söömuse niivõrd madalale, et pärsime tunduvalt lehmade piimatootmise võimet.

Ühiseid seisukohti selle kohta, kui palju oleks optimaalne maisisilo lehmade söödaratsiooni võtta, pole, ja minu arvates ei saagi olla. Üldine printsiip on aga see, et mida kuivem on maisisilo, seda enam teda ratsiooni lisada saab. Eestis pole maisisilo söötmise kogemused eriti suured, kuid seni on meil piirdutud enamasti ratsioonides 50% osatähtsusega rohusöötade kuivainest, ja seda just kuivemate maisisilode korral. Märgade silode korral tuleks piirduda aga väiksema lisamismääraga.

Ka mineraalsöötade valikul tuleb arvestada maisisilo olemasolu lüpsilehmade söödaratsioonides. Silmas peab pidama, et maisisilo on rohusilost vaesem kaltsiumi, magneesiumi, kaaliumi ja väävli poolest. Ka ei sisalda maisisilo arvestatavas koguses ß-karotiini, kuid kaasaegsete vitamiin-mineraalpreemiksite abil ei tekita nende toitefaktorite katmine küll mingit raskust.



Maisisilo

Söötes lehmadele madala kuivainesisaldusega maisisilo (<20%), peame arvestama sellega, et oluliselt suureneb vatsaatsidoosi haigestumise risk. Jälgida tuleb kolme asjaolu.

Madala kuivainesisaldusega silos on suhteliselt palju vees lahustuvaid süsivesikuid, mis on vatsamikroobidele kergesti kättesaadavad ja fermenteeruvad seetõttu väga kiiresti. Alaneb vatsa pH ja väheneb kiudaine seeduvus. Piima valgusisaldus reeglina suureneb, piima rasvasisaldus aga langeb. Karjas suureneb laminiidi esinemissagedus.

Vaatamata maisisilo piisavale raku kestaainete sisaldusele, pole maisisilos piisavalt efektiivset kiudu. Selleks et maisisilo hästi fermenteeruks ja oleks hästi tallatav, hekseldatakse haljasmass suhteliselt peeneks, peenemaks heksliks kui siloks kogutav rohumass.

Märjal maisisilol on suur puhverdusvõime. Et maisisilos olevaid ja fermentatsioonil tekkivaid happeid vatsas neutraliseerida, peab lehm tootma rohkem sülge kui paljude teiste söötade söötmisel.

Mis iseloomustab tärklise vähest seeduvust vatsas?

-Suureneb kuivaine söömus kõikides toodangugruppides.

-Ühtlaselt suur söömus.

-Madal piimatoodang, eriti suuretoodangulistel lehmadel.

-Halb söödaväärindus kõikides toodangugruppides.

-Piima rasvasisaldus suureneb.

-Lehmade toodang tõuseb, kui ratsiooni võtame täiendavalt kergesti fermenteeruvat teravilja ja vatsast mööduvat proteiinsööta.

Mis iseloomustab väga intensiivset fermentatsiooni vatsas?

-Väheneb kuivaine söömus, eelkõige madalatoodangulistes gruppides.

-Suur päevane söömise kõikumine.

-Madal piima rasvasisaldus.

-Liialt vedel roe, roojas palju seedumatuid söödaosakesi, roojal ebatüüpiline lõhn.

Olukord paraneb, kui vähendame maisisilo osatähtsust, asendame osa maisisilo tärklisest vatsas aeglaselt fermenteeruva tärklise vastu ja/või suurendame efektiivse kiu osatähtsust ratsioonis.

Maisi sileerimine pärast esimesi öökülmi

Seda tehakse üldjuhul selleks, et suurendada maisi kuivainesisaldust ja vähendada toitainete kadusid silomahlaga. Seejuures tuleb aga arvestada tõsiasjaga, et külmavõetud massist tehtud maisisilo toitainete seeduvus on väiksem, väheneb ka silo energia- ja proteiinisisaldus. Toiteväärtuse langust saab vähendada sellega, kui pärast öökülma kiiresti (maksimaalselt kolme päeva jooksul) mais ära sileerida.


Mõnede söötade puhverdusvõime, meq/l

Haljas lutsern    5,32
Haljas ristik    4,13
Märg maisisilo (pH 4,2)    10,2
Kuiv maisisilo (pH 4,6)    6,8
Sojasrott    4,7
Nisu    0,8
Oder    0,9
Mais    0,7