Majesteetlikud ja iseteadvad pekingi koerad

Pekingi koerad teavad oma väärtust ja meelsasti võtavad peres juhtiva rolli.

Alles hiljuti, juuni alguses, peeti Tallinnas esinduslik pekingi koerte erinäitus. Tegu oli rahvusvahelisel tasemel üritusega, osavõtjaid neljast riigist.

Kuna huvi pekingi koerte, varasema nimega pekingi paleekoerte vastu on hetkel Eestis suur, pöördusin täpsema ülevaate saamiseks Eesti Pekingi Koerte Klubi liikme Viktoria Štšerbakova poole, kes oli lahkelt nõus neist koertest rääkima.

Kui kaua olete pidanud pekingi koeri?

Minu esimene kokkupuude pekingi koertega leidis aset 80. aastate alguses. Sealkandis, kus ma siis elasin, jalutas üks mees punakakarvalise “pekinglasega”. Siis mulle seda tõugu koer üldse ei meeldinud. Ta näis õela, tigeda, pidevalt millegagi rahulolematu, iriseva olevusena.

Aastad möödusid. Kord jalutuskäigul olles tutvusin elatanud naisega, kes hoidis kätel kummalist koera. Tahtsin ka endale sellist väikest looma. Varsti soetasingi endale nelja-aastase isase Markiisi, kes oli oma eelmise pere jaoks üleliigseks osutunud. See juhtus 90ndate algul. Markiis oli minu esimene pekingi koer.

Kui palju pekingi koeri teil praegu kodus elab?

Möödusid aastad. Minu Markiis jäi vanaks ja suri. Otsustasin võtta pekingi koera kutsika, ta ise üles kasvatada. Vaatasin Internetis veebilehti, kus pakuti kutsikaid ja juhuslikult leidsin kuulutuse, kus oli kirjas, et on ära anda pekingi koer. Fotolt vaatas vastu hirmunud ühesilmaline noor isane koer. Mõistsin, et ma ei vaja kutsikat, vaid just seda õnnetut looma.

Helistasin hommikul Moskva heategevusfondi kodutute loomade abistamise aktivistile. Pärast pikki läbirääkimisi otsustati see koer mulle anda. Nõnda ilmus 2006. aastal minu juurde Monja, kes praegu peab ennast kodus peremeheks. Nii tekkis ka mul sõprus fondi aktivistidega Moskvast ja vene tõuaretajatega.

Augustis 2007 tuli minu perre musta värvi Goša, samuti “moskvalane”, kes oli liigseks osutunud. Sõbralik Goša on minu tütre lemmik. Ükskõik kust ta mulle ka ei helistaks, tema esimene küsimus on: “Kuidas minu Gošal läheb?”

Goša kaudu tutvusin Eesti pekingi koerte omanikega ja tekkis huvi näituste vastu. Nõnda sain kolmanda pekingi koera, Kisci Terrific Troy ehk lihtsalt Troy. Isane koer on pärit tuntud Taani kennelist Kisci.

Kuu aega tagasi ostsin pekingi koera kutsika, kuid temast on veel vara rääkida.

Miks just pekingi koerad?

Minu süda kuulub pekinglasele seetõttu, et see tõug on nagu muinashiina kunsti ehtne toode. Vaadake pekingi koerale silma – näete seal tuhandeaastast tarkust. Pole mitte ühtegi teist koeratõugu sellise imestamapanevalt targa näoga.

Kui palju omaenese väärikuse tunnet, õilsust ja aristokraatlikkust on selles koeras! Tema ajalugu peitub sajandite sügavuses, muinasjutuliselt kaunites imperaatorite paleedes, kus ta aretati rohkem kui 2000 aastat tagasi.

Pekingi koerale on omane asiaatide enesevalitsemine, tagasihoidlikkus, suurepärane temperament ja mänglevus. Nad pole pealetükkivad, tunnetavad suurepäraselt oma peremeest, aga nad võtavad kodus juhtiva rolli.

Pekingi koerad alluvad dressuurile halvasti, kuid neid võib kergesti “ära rääkida” alati “palun” öeldes.

Kui raske on pekingi koera eest hoolitseda?

Pekingi koera eest hoolitsemine on täpselt samasugune, nagu iga teise koeratõu puhul. Erilist tähelepanu tuleb pöörata silmadele, kuna on traumade oht, põhjuseks tõu lühike nina.

Pekingi koera on vaja hoida ülemääraste koormuste ja ülekuumenemise eest.

Kui tihti teda kammima peab, mida enne näitust teha tuleb?

Karvkatte eest tuleb minimaalselt hoolitseda, kui see on õige struktuuriga – kõva, kare, laineline. Mina lõikan oma koerte karvu vastavalt vajadusele – siis, kui koeral pole piisavalt korralik välimus.

Näituse-eelne sugemine (ingl k grooming) erineb igapäevasest selle poolest, et mittevajalikud karvad lõigatakse eriti täpselt, eriti hoolikalt ära. Koera “soeng” tuleb teha väga korralikult, sest iga lõigatud millimeeter võib koera välimust muuta nii halvemas kui ka paremas suunas.

Näituse-eelse sugemise teen ise. Vaa­tan pilte ja videoklippe näitustelt, ja mis mulle meeldib, seda püüan ka teha.

Mida teie koerad söövad?

Pekingi koerad on suured gurmaanid, neile meeldib hästi süüa. Nad on väga valivad toidu suhtes.

Muistses Hiinas soovitati pekingi koeri toita haiuimedega, tikutaja maksaga, põldvuti rinnaga. Kaasaegsed pekingi koerad ei jää jonnakuselt oma eelkäijatele alla, kuid söövad nad väga vähe ja arvan, et lemmikkoeri võib ka natuke hellitada.

Minu koertest on kõige suuremad gurmaanid Monja ja Goša – heategevusfondi kaudu saadud koerad. Ostetud Troyd ja kutsikat on tunduvalt lihtsam toita.

Kõik neli söövad ainult käest. Kausist ei söö pärast seda, kui õppisid minu käest sööma. Ise olen süüdi – hellitasin nad ära.

Monja eelistab keelt, vahel harva võib selle asendada keedetud kanaga. Goša on hoopis omaette ooper. Iga toidutükki nuusutab pool tundi, pärast võtab hambusse, ja ruttu diivanile – seal meeldib talle kõige rohkem süüa. Goša eelistab puu- ja köögivilja, toorest loomaliha.

Troy pole oma toitumisharjumiste poolest imperaatorlik. Tema lemmiksöök on vastikult haisev toores loomamagu.

Praegu tehakse suurt reklaami lemmikloomade baarile (Tallinna kesklinnas – toim). Kas olete seal käinud?

Selles baaris pole ma käinud, kuigi olen juba ammu plaaninud sinna sõita koos sõprade ja meie koertega. Esimesel võimalusel teen seda kindlasti.

Olemas on karaokebaarid, striptiisibaarid – kohad, kuhu inimesed kogunevad vastavalt oma huvidele. Miks ei või olla baar, kuhu kogunevad lemmikloomade pidajad koos kasvandikega.

Kuidas nii palju koeri kui teil ühes kodus hakkama saavad? Kas nad omavahel kaklema ei kipu?

Kui ütlen, et kaklemisohtu pole, siis valetan. Igal pekingi koeral, kes minu juures elab, on oma iseloom.

“Perekonnapea” on Monja – jälgib, et kord oleks majas, kutsub korrale liiga vallatuks muutunud Goša ja Troy.

Troy on samuti domineeriv isane, ei taha Monjale alluda, tuleb jälgida, et nad ei hakkaks omavahel arveid klaarima – kes neist on ikkagi tähtsaim.

Pekingi koera peab oskama tunnetada. Vaadates igaühele oma “poistest” silma, tean juba, mis neil mõttes mõlgub. Pannes tähele väikest muudatust pilgus, väiksematki soovi kakelda, teen sellele kiire lõpu. Pekingi koera peale ei tohi karjuda. Kui pekingi koer solvub, tuleb talt pärast vabandust paluda.

Enne kui Troy ostsin, tundsin muret, kuidas Goša temasse suhtuma hakkab, ega uus koer temas stressi tekita. Goša on meie õrn ja värisev laps, kes on harjunud suure osa ajast kätel istuma, tahab, et kogu tähelepanu oleks temal.

Kuid nende vahel sündis tugev sõprus. Kuidas Gosa õitsele puhkes! Muutus tõeliseks matšoks! Kui vaja, ühinevad nad Troyga Monja vastu koalitsiooniks, saavutavad oma eesmärgi vaikselt, rahumeelselt ja ilma kakluseta.

Pekingi koerad on suured naljahambad ja tembutajad, neile meeldib mängida. Monja mänguasju Troy ja Goša puutuda ei tohi. Seevastu ülejäänud mänguasju tassivad “poisid” oma nurka. Neil on kahekesi väga lõbus – hüppavad üksteise ees, jooksevad. Ja see on minu jaoks kõige suurem rõõm. Minu koerad on oma eluga rahul.

Mida soovitaksite inimesele, kes tahab endale pekingi koera võtta?

Pekingi koer sobib seltsiliseks täiskasvanud inimesele. Pekingi koerad armastavad režiimi. Samas jääb pekingi koer ikkagi saladuseks.