Mardipäeval enam hane ahju ei panda
“Inimene on laisaks läinud, ei viitsi enam loomade-lindudega jännata,“ põhjendab hanede vähesust Vara valla Pilpa talu peremees Ülo Enno.
2001. aastal loeti Eestis kokku paar tuhat hane, tänast seisu ei tea keegi. Kodulindude, sealhulgas hanede üle arvestust ei peeta.
Seda, kui palju hanesid Ülo Enno koduõuest aasta jooksul läbi käib, ei oska mees peast öelda. Hetkel paterdab Pilpa talu aias ringi 47 lindu.
Audru-taguste metsade vahel asuvas Eassalu külas kaheksandat aastat hanesid karjatav Marika Hunt ütleb, et tema talu käive on umbes 200 hane aastas. Ta Küti Uuetoa talu põhikarjas on 30 lindu, tõsisemalt on hanekasvatusega tegelnud viimased neli aastat.
Tibusid hakatakse tellima juba jõulude ajal
Tibusid hakatakse hanekasvatajatelt eelolevaks kevadeks tellima juba aasta algul. Seda, et huvi hanekasvatuse vastu on suurenenud, ei julge kumbki hanepidaja aga kinnitada. Ega haneliha müügilgi näha pole.
“Meie talust on linde ostmas käidud nii paari kui paarikümne kaupa. Kümnepealise korraliku põhikarjaga saab juba kasvandusele aluse panna,” ütleb Ülo Enno.
Haned ei ole väga nõudlikud linnud, kuid teadmisi peab nende kasvatamiseks olema. Kuna tegu on veelindudega, vajavad nad iga päev vees solistamise võimalust, ka talvel ja sisetingimustes. Sestap tuleb neid näiteks kanadest ja kalkunitest, kelle tervisele liigne niiskus kasuks ei tule, eraldi pidada.
Hani on väga seltskondlik lind. Veelinnule kohaselt paaritub ta vees. “Kui üks paar lombis asja ajab, kaagutab kogu ülejäänud kari kaldal kaasa,” kirjeldab Marika Hunt vaatepilti, mis kevaditi karjakoplis igapäevane. “Ja kui ma toaukselt midagi lauda juures toimetavale abikaasale hüüan, siis vastust tavaliselt ei kuule – valjuhäälne hanekoor vastab tema eest.”
Ülo Enno sõnul saab isegi toas olles ning hanede häälitsusi kuulates aru, mis õues toimub. “Kui toit juhtub hanede meelest tavalisest kehvem olema, siis nad lausa sõimavad!”
Mida hani sööb, et tema liha nii maitsev on? Kartulit, nisu, otra, kaera, mineraalaineid lisaks. Ning muidugi rohtu. Hani ongi selle poolest eriline kodulind, et suure osa tema toidulauast moodustab rohi – olgu see siis malts, naat, ristik, vesihein või miski muu.
“Minu meelest söövad nad kõike, mis on roheline. Karjakoplis jäävad püsti vaid üksikud kõrred,” räägib Marika Hunt.
Rebased on nuhtluseks nii ööl kui päeval
Peamiselt tegelevad nii Enno kui Hunt hanetibude müügiga. Need, kes tibumüügist üle jäävad ja suureks kasvavad, jõuavad mardi- ja jõululauale. “Mulle neid tappa ei meeldi, tibudega tegelda on palju toredam,“ ütleb Ülo Enno. Kuid paljude parajasse kaalu – 3,5 kuni 4 kilo – jõudnud lindude saatuseks on siiski inimese toidulauale jõuda.
Küti Uuetoa talus on sisseseadmisel taparuum, kus ühe lihakeha töötlemine müügikõlblikuks võtab vaid kolm minutit. Pea maha, korraks kuumaveevanni – et suled lahti tuleks – ja sealt sulemasinasse. See on trumlilaadne pöörlev kumminappadega agregaat, kuhu pannakse korraga sisse kaks lindu.
Välja võetakse juba puhtad lihakehad, masin teeb inimese eest raske sulekitkumise töö ära.
Mõlemas talus peetakse valgeid endeni tõugu hanesid. Verevärskendust on toodud nii Poolast kui Ungarist, kuid uusi kontakte otsitakse ka Lätist–Leedust, kus haned koduõuedel ja ilmselt söögilaualgi palju tavalisemad kui meil.
Lisaks munadele, lihale ja udusulgedele pakuvad uhked linnud ka silmailu.
“Hanede karjatamine on pensionärile paras töö,” julgustab maainimesi hanesid kasvatama Ülo Enno, kes ka ise pensionipõlve peab.
Linnukasvatajatele teevad kõige rohkem muret metsast taluõue tungivad rebased. Ööseks ning ka päevaks, kui inimesi kodus pole, tuleb haned alati lauta ajada.
Kuid vaatamata karjaaedadele ning pererahva kohalolekule, käib reinuvader lausa päise päeva ajal endale hanekarjast lõunasööki hankimas.
Kauplustes seevastu ostjad hanede vastu erilist huvi üles ei näita.
“Hanede järele suuremat nõudlust enne mardipäeva ei ole. Ka jõuluperioodil müüme kõige rohkem parte, järgneb kalkun. Hanemüük on kõige kesisem,” väidab Rimi turundus- ja kommunikatsioonijuht Andrija Lilleoja.
