Margus Ameerikas: Ei saa teaduse arengut maha magada
Inimesed on oma loomult konservatiivid ja see on hea, et ülepeakaela tormates midagi parandamatult ära ei rikutaks. Alati on suurem osa inimestest kõhklejad ja kahtlejad, kes tasakaalustavad vähemust, kes midagi uut loovad.
Mingi uuenduse omaksvõtmine vajab aga tihti väga palju aega. Vahel on põlvkondade vahetust tarvis, enne kui need omaks võetakse.
Näiteks on ka kõige arenenumates maades täna kogukondi, kes ei kasuta siiani mootorsõidukeid, vaid liiguvad hobustega. See on aga nende vaba valik, mis ei takista ülejäänud maailmal edasi arenemast.
Konservatiivselt käitub praegu ka Euroopa Liit, keelates igasuguse geentehnoloogia arendamise ja kasutamise. Me võime seda endale lubada veel päris kaua, sest muu majandus on piisavalt tugev, et toidu tootmisele peale maksta. Aga kui kauaks? Me ei tohi jääda lootusetult maha konkurentsis muu maailma piirkondade ja riikidega!
Kumb on kasulikum, kündmine või GMO?
Mis paneb inimesi uusi kaasaaegseid lahendusi kasutama? Mitte see, et kellelegi meeldib mõni uus nimi või tehnoloogia. Vaid eelkõige võimalus vähendada tootmiskulusid - madalam toodangu omahind on võimaluseks enam teenida ehk suurendada kasumit.
Kündmine on taimekasvatuse kõige energiamahukam osa. Kui on võimalik see tänu uutele tehnoloogiatele ära jätta, siis seda ka tehakse. Kui on aretatud sordid, mis taluvad teatud herbitsiide ja sellega tuleb taimekasvatuse omahind madalam, siis seda ka tehakse.
Tegelikult tulebki ausalt hinnata, et mis on loodusele kasulikum. Kas taastumatu loodusressursi diislikütuse ohjeldamatu põletamine traktorimootorites on loodusele väga hea ja herbitsiid paha? Arvesse tuleb võtta kogu energeetiline kulu ja tasakaal põllul ja siis tuleb välja, et efektiivne kõrgel optimaalsel tasemel tootmine hoopiski suurendab mullaviljakust! Kasvab mulla huumusesisaldus, mis tähendab enam süsihappegaasi sidumist ja kliimamuutuste surve vähenemist! Madalam energiakulu tähendab väiksemat CO2 jalajälge.
Jätkusuutlik intensiivsus on põhimõte, mille puhul kasutatakse ära olemasolevat põllupinda optimaalselt efektiivsuselt, jättes taoliselt enam ruumi looduse mitmekesisusele, metsikule loodusele.
Õhutataks efektiivsust vähendama
Maailma teadmiste tase on jõudnud juba aastakümneid tagasi sinnamaale, et on selgeks saanud, et kogu looduses toimivat kantakse edasi geenide kaudu. Kui nüüdseks on kindlaks määratud ka paljude liikide geenide struktuur ning osatakse neid muuta, siis kindlasti tekib soov midagi inimese kasuks ringi teha. Nii taimede, loomade kui ka inimeste puhul. Ette tulevad vaid eetilised piirid.
Hea oleks ju uskuda, et vanajumal kõik paika pani ja meist endist midagi ei sõltu. Ükskord muutub geentehnoloogia aga täiesti normaalseke ja igapäevaseks võtteks ning inimesed harjuvad sellega nii nagu on harjunud autodega.
„Eesti teadus areneb majandusest lahus“ väidab Maive Rute. Ja mitte ilmaasjata. Meie teadus tegeleb väga tagasihoidlikult sellega, kuidas põllul efektiivsemalt majandada, rohkem Eesti looduslikke võimalusi ja tugevusi ära kasutada, eksporti suurendada ja SKP-d kasvatada. Üle kõige kostab tootmise efektiivsuse vähendamise nõue, kuigi oleme niigi juba ELi madalaimate viljasaakidega maa.
Geentehnoloogia on alles oma arengu algusjärgus. Suurema leviku on saavutanud vaid need suunad, kus herbitsiidide taluvusega on suudetud omahinda vähendada. Palju olulisem on aga leida GMO lahendusi saagikuse suurendamiseks, kvaliteedi parandamiseks, efektiivsemaks ressursside: toitainete ja vee ärakasutamiseks. Uus-Meremaal on püstitatud eesmärgiks saada 20 aasta pärast nisu saagikuseks 20 t/ha. Kas see on võimalik ilma geentehnoloogiata?
