Marjad on Metsaema kingitus
“Mina ei lähe kunagi saamamõttega metsa, vaid lähen sellepärast, et tahan seal olla,” ütleb Pärnumaa Vändra vallas elav Elmi Kiidemann. Metsast korjatud marjadesse ja seentesse suhtub ta nagu kingitusse, mis pealekauba saadud.
“See on Metsaema kingitus,” täpsustab naine.
Ta käib metsas ka kevaditi, kui seal marju ja seeni pole. “Kuulan linnulaulu. See on nii ilus, et käib hingest läbi,” ütleb Elmi Kiidemann.
Metsmaasikas taastab jõu
Ta jutustab, kuidas lapsena karjas käies elu ise suunas teda metsa juurde. Karjamaa hobused olevat nimelt täpselt teadnud, kui tal kodust kaasa võetud leivakotis veel midagi oli. “Nad käisid mul nii kaua sabas, kuni leib otsa sai. Siis muidugi pidin ise söömiseks metsast marju ja taimi otsima,” naerab naine.
Nii alustab ta tänapäevani oma kevadeid näiteks mustika- ja võilillelehtedega, võilille õitest keedab siirupit, mis on tervisele hea.
“Kui metsmaasikas tuleb, siis söön vähemalt kaks nädalat maasikaid – nii saab jõu tagasi, mille talvega ära kulutasid,” õpetab Elmi Kiidemann.
Seitsme marja luuletus
Elmi Kiidemann meenutab, et ükskord on ta näituse tarvis valmistanud väljapaneku, mille eest sai ka auhinna. Igale moosile pani ta ka nime. Maasikamoos oli Maasi, mustikamoos Musti, murakamoos Mura, vaarikamoos Vaari, pihlakamoos Pihl, pohlamoos Pohl ja jõhvikamoos Jõhv.
Samal korral seadis ta kokku ka luuletuse, milles kõik seitse marja mainitud:
“Peale jaanipäevast päiksekulda
metsmaasikas kännu ääres
punetama lõi.
Mustikas siis värvi võttis
ja murakale puna põske tõi.
Ei ootanud enam vaarikas,
kui pihlapuudel puna nägi.
Rästik pohlamättal mõnules
ja kured kuremarju tõid.”
