Meeleheitel kartulikasvataja: käes on epohhi viimane vaatus
"Varavalgest hilisõhtuni rasket füüsilist tööd tehes olen rüganud end vaeseks ja pankrotti," tõdeb Jõelähtme vallas Loo ja Saha maadel enam kui 20 aastat kartulit kasvatanud Ardo Lass, sumbates oma põllul sääripidi vees ja kiskudes jalgu ükshaaval mudast välja. Mõni päev tagasi vajusid tema traktor ja kombain järjekordselt põhjani porri. Nende väljatõmbamisel jäi põllule vagu, mis meenutab kaitsekraavi ja kuhu mahuks peremehe sõnul kogu Saha küla rahvas.
"Olen sunnitud minema võõrsile tööle, et siinseks tootmiseks võetud laenud tagasi maksta," ütleb Lass, üks kahest piirkonna järelejäänud kartulikasvatajast, kes teeks enda sõnul sellele inimesele ausamba, kes tema kartulitehnika ostaks. Ta teatab, et kätte on jõudnud ta kartulikasvatusepohhi viimane vaatus. "Tänavu on kahjud nii suured, et varsti ei julge enam koduuksest välja tullagi, kõigile olen võlgu, panga usaldust kuritarvitanud."
Milline on kartuli omahind?
"Olen teinud oma töö perfektselt ning saak on kvaliteetne ja hea, aga põllult kätte ei saa," kurdab nördinud kartulikasvataja.
Tehes Ardo Lassi näitel kartulikasvatuse tulukuse üle rehnungit, läheb ühele hektarile 2500–3000 kg mugulat. Saksamaalt ostetud seeme maksab umbes 75–80 senti kilo ilma käibemaksuta. Eestist ostetud seeme on 30–35 senti kilo, oma seeme tuleb mõistagi oma tootmishinnaga. Kohustus on panna 20% pinnast uus paljundusmaterjal.
Lassi sõnul on rusikareegel see, et ühele hektarile kulub kogu kasvuperioodi vältel vastavalt rahalisele võimekusele 0,5–1 tonn väetist. "Kuna tegutsen linnuvabriku piirkonnas, olen kombineerinud orgaanilise ja anorgaanilise väetise suhet. Olen pannud maksimumkoguse orgaanilist ja minimaalse koguse anorgaanilist," selgitab kartulikasvataja.
Pääsu pole tema sõnul ka taimekaitsevahenditest – umbrohu-, lehetäi-, kartulimardika- ja lehemädanikutõrjest. Lehemädanikutõrjet on vaja teha vähemalt viis (hilistel sortidel kaheksa) korda kasvuperioodi jooksul.
Kartuli omahinnast rääkides tunnistab Lass, et tema kartulikilo omahind on 5–6 senti, selle sees on kõik kulud ja 1,5 inimese miinimumpalgaga tööjõukulu. "Kuna mul on kuueliikmeline pere, oleks ikka pisut rohkem vaja, et pere ära elatada," tunnistab ta.
Selle aasta lõplikke tulemusi veel ei tea, aga kartuli omahind aastate lõikes oluliselt ei erine.
Kokkuostuhinnast räägib ta eelmise aasta näitel, kuna tänavu on olnud ainult kulu. "Eelmisel aastal oli koristusperioodil otse põllult müüduna kokkuostjale kilo hind 8 senti. Õigemini küll 10, aga 20 protsenti arvestati viidud kogusest maha – muld, kivid, vigastustega ja mittestandardsed mugulad. Ja kevadel oli hind veel madalam – säilitatud, sorteeritud ja pakendatud kartulile oli hind 5 senti kilost. Missuguse raha eest toimub säilitamine, sorteerimine, pakkimine ja palkade maksmine, oma elamisest rääkimata?"
Viis senti on Lassi rehkenduse järgi põllult üles võetud ja kombaini punkris oleva kartuli hind. Sellele tuleb juurde transpordikulu kokkuostjale või hoidlasse, hoiustamine, sorteerimine, pakendamine ja realiseerimine. Seega tuleb lõplikuks omahinnaks 10 senti ja rohkemgi. Muidugi oleneb väga palju tootja investeerimismahtudest, sest amortisatsiooni tõttu suureneb kartuli omahind veelgi.
Muud turustuskanalid on mõned lasteaiad, üks toitlustusettevõte ja hulgiladu, juhul kui see on pakkumise ajal eestimaisest kartulist huvitatud. Mullu vedas Lass 1000 tonnist 400 tonni kartulit metssigadele.
"Eelmise aasta jaehind oli 12 senti," teab Lass. "Ehk kui sellest võtame maha 20 protsenti käibemaksu, jääb lõpphinnaks 10 senti. Sealt võtame veel maha poe juurdehindluse, hulgilao transpordi ja vahendamise kulu, jääbki omahinnaks 5 senti."
Pole, mida säilitada
Ardo Lassi hinnangul on tänavune saak hea, ca 50–55 tonni hektarilt, aga seda ei saa põllult kuidagi kätte. "Isa on 85aastane ja ütleb, et ei ole sellist olukorda varem näinud. Iga päev on sadanud. Sel aastal olen saanud saagi kätte kolmelt hektarilt 13st. Ilmselt mingi 5 hektarit jääbki maha, ülejäänu tahaks ikka kätte saada, aga ei tea, kuidas õnnestub."
Iga päevaga lootus väheneb, sest ka põllu tugevamates kohtades ei liigu tehnika lihtsalt edasi.
Kindlasti mõjutab märg kasvu- ja koristusperiood saagi säilitamist. Lass hoiab oma saaki Kostiveres asuvas tootjate ühsitu hoidlas, millesse ei ole investeeringuid tehtud. Ventilatsioon ei tööta, talvel tungib sisse külm, suvel soe.
"Tegelik olukord on selline, et kui panna kõik kulud mõistlikkuse järjekorras püsti, siis lõplik kartuli omahind on 10–15 senti olenevalt aastast, ja kui tahta sealt veel teenida kasumit, mis on ettevõtluse mõte ja jätkusuutlikkuse alus, siis mõistliku kasumi lisamisel kergitaks see hinda veelgi, ehk siis 15–20 sendi vahele võiks jääda tootja realiseerimishind. Ning sellele lisanduksid kõik muud kulud," rehkendab kartulikasvataja.
Ta ütleb, et vaja oleks riigi tuge kuivendus- ja niisutussüsteemide rajamiseks ning just väiketootjate toetamist, sest maal võiksid kartulit kasvatada väga paljud pered, saades natukenegi raha saagi müümisest. Kuivendussüsteemid on vananenud, aga põllumehel pole raha neid korrastada.
---
Kartulikasvatuse bilanss Ardo Lassi näitel
· Ühele hektarile kulub 2500–3000 kg mugulaid.
· Kasvuperioodi vältel kulub ühele hektarile 0,5–1 tonn väetist.
· Kartulikilo omahind on 5 senti, millele lisanduvad kulud transpordile, sorteerimisele, hoiustamisele, pakendamisele ja realiseerimisele. Seega tuleb lõplikuks omahinnaks 10 senti või rohkemgi.
· Eelmisel aastal oli koristusperioodil otse põllult müüduna kokkuostjale kilo hind 8 senti. Kevadel oli hind veelgi madalam – säilitatud, sorteeritud ja pakendatud kartuli kokkuostuhind oli 5 senti kilost.
