Meelis Ots päris Olav Kärdi töökohustused

Eesti Maaülikooli poolt on söötmis-alast nõu hakanud andma Meelis Ots, keda peetakse Olav Kärdi mantlipärijaks.

Meelis Ots on maaülikooli vanemteadur. Noorepoolne mees juhib loomakasvatusinstituudi söötmise osakonda ning on ka ise söötmisteadlane. Viimasel ajal võib teda järjest sagedamini näha õppepäevadel, olgu siis üksi, koos professor Kärdi või mõne teise kolleegiga. 

Kas peate ennast ka ise professor Kärdi mantlipärijaks?

Kui olen esinemas käinud, on mulle öeldud jah, et “ah sina oled sellest Kärdi koolkonnast…”. Ise pole osanud seda nii mõelda, kuid meil on osakonnas väga palju aktiivseid noori, keda just Kärt on sinna tööle võtnud.

Mantlipärija olen pigem seetõttu, et kui Kärt maaülikoolist pensionile läks, sain tema töökohustused omale. Praegu olen ma dotsendi ja vanemteaduri ametis ning juhin söötmise osakonda.

Meil on professor Kärdiga 22 aastat vanusevahet, aga minu ja tema vahel võiks olla veel üks põlvkond. Olav Kärt vähendas oma töökoormust ja keegi pidi selle üle võtma, nii ma tema tööd jätkan. Professor Kärt on minu õpetaja ja mentor. Temaga on väga hea koostööd teha, kuna ta pole autokraat.

Olete loomadega tuttav juba lapsepõlvest peale?

Olen linnapoiss, sündinud 1970 Tallinnas, kuid minu emapoolne suguvõsa on pärit Hiiumaalt. Eks see loodusearmastus Hiiumaalt pärit ole.

Loomadega puutusin kokku ka Tallinna Loomaaias. Osalesin koos klassivendadega sealse loomasõprade ringi töös: kuulasime loenguid, abistasime personali töödes ja aitasime ka teadlastel uurimustööd teha. Eredamalt on meelde jäänud hiirekoljude keetmine ja puhastamine, spermavõtt naaritsalt ning tundidepikkune jälgimine ida-kaukaasia kaljukitsede puuri ees.

Kui keskkooli lõpetasin, oli mul kolm valikut. Üks mu hobisid oli ja on raadioamatörism ning üks mõte oli minna TPIsse raadioelektroonikat õppima. Teised valikud – veterinaaria ja loomaksavatus – olid linnapoisile ebaharilikud, aga lõpuks läksin ikka EPAsse.

Et mu vend töötas sel ajal Kohila sovhoosis, siis palusin end võtta majandi stipendiaadiks, aga õppeaeg oli Eesti jaoks pöördeline. Pärast kolmandat kursust enam stippi ei makstud ja ka mina ei olnud enam kohustatud sovhoosi tööle minema. Alustasin õpinguid EPAs zooinsenerina, lõpetasin EPMÜ loomakasvatajana.

Jäite pärast ülikooli lõpetamist teadustööd tegema… 

Viimasel ülikooliaastal 1992–93 olin praktikal Tartu seakasvatuse katsejaamas ja pärast ülikooli lõpetamist jäin ka sinna tööle. See oli asutus, kus viidi läbi kultide kontrollitud üleskasvatamist, hinnati nende nuuma- ja lihajõudlust. Samuti alustasime Tartu kandis sigade kunstliku seemendamisega. Sellega pandi alus Vasulas asuvale sigade seemendusjaamale.

Ülikooli tulin tagasi 1997. aastal. Töövestlusel professor Kärdiga sai antud lubadus läbida nii magistrantuur kui doktorantuur. Temast sai ka minu juhendaja.

Minu magistritöö pealkirjaks sai “Looma- ja linnukasvatuses kasutatavad bioloogilised toimeained”.

Pärast magistritöö kaitsmist 1999. aasta suvel astusin doktorantuuri. Päevakorral oli lüpsilehmade proteiintoitumise küsimus. Doktoritöö kaitsesin teemal “Energia- ja proteiiniallika mõju mikroobse proteiini sünteesile mäletsejatel”. Uurisin, kuidas mõjutavad vatsa tööd proteiinirikkad ristiku- ja lutsernisilo, rapsikook ja sojasrott.

Uurimusest selgus, et mikroobset proteiini sünteesitakse mäletsejate vatsas ristikurikka silo söötmisel enam kui lutsernisilo söötmisel.

Leidsin, et liblik­õielistest taimedest valmistatud silo proteiin on vatsa mikroorganismidele energiaallikaks ainult 44% ulatuses, samas kui kõrreliste silo proteiin on seda sajaprotsendiliselt. Parim jõusöötade kombinatsioon mikroobse proteiini sünteesi seisukohalt on aga odrajahu ja rapsikook.

Mis on praegu teie põhitöö?

Tegelen nii teadus-, õppe- kui administratiivtööga, lisaks nõustamisega. Olen ka akadeemilise vastutusvaldkonna “Söötmisteadus” juht. Seega tööd jagub.

Teadustöö osas juhin üht põllumajandusministeeriumi rahastatud rakendusuuringu projekti, mis käsitleb lehmade söötmise korraldamist robotlüpsifarmides. Tegelen ka söötmisküsimustega projektis “Piimalehmade sigimine ja tervis” ja veel ühes põllumajandusministeeriumi rakendusuuringu projektis, milles uurime proteiinsöötade (kookide, srottide) bioloogilist väärtust piimatootmisel.

Loen taimekasvatust õppivatele tudengitele söötmisõpetuse loenguid. Lisaks juhendan praegu üht magistranti ja üht doktoranti. 

Kui palju olete jõudnud teadustöö kõrvalt farmides käia ja praktikutega suhelda?

Praegu on tegemist küllaltki palju, nii et lautadesse jõuan vähem, kui sooviksin. Kõige sagedamini külastan maaülikooli katsefarmi. Nõustan jooksvalt üht piimafarmi ja ei ole ka teistele küsijatele oma abi keelanud.