Hiiumaal oletati, et rändelt tulnud luiged olid väsinud ja langesid rebaste ohvriks. Jahmatust tekitas ikkagi, et surnud linde oli nii palju.

Samasugust pilti võib praegu näha ka Saaremaa põhjarannikul, kuhu tegelikult meri igal kevadel talve ohvreid kannab. “Tavaliselt on kevaditi ehk üks surnud veelind kilomeetri kohta, kuid tänavu on neid kuni neli korda rohkem,” ütles keskkonnaameti looduskaitse bioloog Rein Nellis.

Nellise sõnul on niisiis tegu peamiselt talvituma jäänud luikedega, kes mere jäätumise tõttu enam kaldaäärsest madalast veest toitu kätte ei saanud. Näljas linnud on kusagil avamere poolsel jääpiiril hukkunud ning nüüd on läänetuuled ja hoovused nad randa uhtunud.

Üks Saaremaa linnuvaatleja märkas, et surnud luiged jõudsid randa aprilli keskel.

“Eks nendest ole nüüd kõik oma jao kätte saanud, nii rongad, kajakad kui kotkad ja rannas ka rebased,” nentis Rein Nellis. Kuigi tavatu talv on luiki murdnud tavatult palju ja rannas avanev vaatepilt on inimesele kole vaadata, ei peaks seda siiski võtma kui katastroofi. “Kühmnokk-luikede populatsioon on niivõrd heas seisus, et ähmi pole vaja minna,” ütles Nellis.

Ta lisas, et tegelikult toob meri surnud linde Saaremaal randa igal kevadel. Nende seas on nii rändeparvede hukkunud värvulisi kui ka avamerel talvitujaid, näiteks aule, vaeraid, kajakaid ja parte.

Surnud linnud jäävadki nii-öelda loodusele ja uhutakse lõpuks tormidega mereheitevallidesse. Paikades, kus inimesi rohkem liigub, on neid küll ka ära korjatud.